Esmaspäeval sain siis süsti ära. Olen süstimist kartnud lapsena ja kardan edasi. Võttis pea ja peopesad märjaks. Õnneks oma arst käepärast, kes lohutas, et lapsed ka kardavad süsti. Hiljem samal päeval polnd viga midagi. Ainult libe oli. Mitte toas, vaid õues. Külm oli ka, mitte toas, vaid teki all. Sellega jama piirduski.
Hommik tõi uuendusi. Kooliboss oli meile kõigile tellinud teisipäevaks esmaabi koolituse. Loodan, et see tellimus vormistati vähemalt kolm kuud tagasi, sest nii suurt ettenägemise võimet pole isegi vallavanemal, direktorist rääkimata :) Koolitada võisime ennast koolis kui ka kodus. Kuna koolis pakuti kohvi ja lõunat, siis otsustasin muidugi sinna kulgeda. Valearvestus. Tunne minus eneses polnud kiita ja akna vastu rabistas mingit ollust. Hommikukell näitas kaheksat ja vastavalt eriti sandile enesetundele otsustasin päeva ümber mängida. Esimest korda sukeldusin kodus Zoomi keskkonda. Ihhiii, nägin kuidas mõtteline osa kolleegidest meediaklassi sulandub. Ja siis nägin vähemalt kahte kodus õppivat õpetajat. Seejärel valdas mind paanika. Nupu asemel helistasin koolibrannele, et kas mind on ka näha. Ta ütles, et tume laik ja Liina KK. Ega ma teda eriti uskunud, vanuses sama aastaarv. Istusin selja sirgu ja tegin õppija näo. Esimesed 1,5 tundi. Hingata ka eriti ei julgenud. Pausi ajal helistasin uuesti. Ei mingit mind. Rahuloluseisundis lähenesin diivanile. Oo, hoopis mugavam. Slaidid paistsid ja koolitaja hääl kostis niisamuti. Veel 1,5. Vahemärkusena olgu öeldud, et koolitaja oli väga hea, ainult, et see eriline olukord...
Peale lõunat otsustasin tasakesi jalg jala haaval diivanile küljeli visata piiludes ikka ettevaatlikult arvuti poole. Kui asi läks koledate piltideni sulgesin silmad... Avasin need, kui koolitaja tänas ning lõpetas.
Enesetunne polnud ikka kiita. Poeg 4 muretses: kas kraadisid? Mina: mul polegi kraadi. Poeg: mida ei tuvasta, seda ei ole. Tal alles süstist vähem möödas, muidu ikka vastupidi :)
Täna olin ikka veel mure selle eilse koolituse pärast. Et kui koolitaja nägi kuidas ma kodus tukun - kus siis selle häbi ots ja tunnistust ka ei anta. Meelde tuli noorim lapselaps Jesper( 8) , kes oli koduõppe ajal kaamera kinni teipinud. Hilja.
Poeg 2-ga kohtudes julgesin küsida, et kus minu monitoril see kaamera on? Oehh, poeg vaatas mind, ohkas veelkord sügavalt ja vastas: emme, sul kaamera ainult läpakal ja kuna läpaka kaas suletud siis ei näinud sind keegi.
Vähemalt siin pildil olen oma elemendis. Elagu minu Eesti!
10 kommentaari:
Minu väimees sai vaktsiinisüsti teisipäeval. Täna, kolmaspäeval, oli täiega haige. Palavik, oksendas, näis mis homme saab.
Ma ka küsisin perearstilt endale ka vaksiini, ja kui võimalus antakse, võtan selle vastu. Saagu siis mis saab.
Bianka, muidugi võta vastu. Mul täna juba parem ainult massaaži tahaks, kannaks nagu suurt võõrast pead õlgadel.
Mul on vaktsineerimiseks ettevalmistused tehtud: elektrisoojendusega tekk ja pudel konjakit. Et sisemine ja väline soojendus koos mõju saaks avaldada.
Ma küll ei tea, kas alkoholi ja vaktsiini koosmõju on juba analüüsitud...
Ka it-alal olen suht eluvõõras. Et kuidas läbi interneti koolitusest osa võtta saab, kui kaas on kinni?
Piiksatan ka oma positiivse kogemuse. Otsustasin samuti, ise ja perekonna soovil, Astra Zeneca vaktsiin vastu võtta. Pigem isegi rõõmustasin, et ei olnud pensionile suundunud ja töö tõttu see võimalus. Ärkasin ka järgmisel päeval hullult unise ja haiglase enesetundega, õlavöö- ja peavaluga. Terve päeva haige olek, magasin palju. Tööle küll poleks suutnud minna. Palavikku ei tulnud,aga isegi söögiisu ei olnud, mis ju positiivne. Kontrollisin mõne aja tagant, kas ikka maitse-ja lõhnameel on. Õnneks see haigus kestiski vaid 1 päeva, see väike katsumus küll vaktsiinihirmu ei tekitanud. Ka enamik teisi minu tutvusringkonnast olid 1 päeva haiged, mõnel isegi palavik.
Tegelinskile- ma ei ole nii põhjalikult teaduslikke soovitusi uurinud, aga haigla-tuttavalt kuulsin, et alkohol pole näidustatud. Igatahes ettevaatusest jätsin selle tee hulka lisamata.
Eks ma natuke kahtlustasin ka. Et keha peab ise oma hädadega hakkama saama... aitäh nõuande eest :)
Mu õel oli kaks päeva palavikku. Ja enamikul ta kolleegidest ka. Kuid mõnel ei olnud midagi tunda olnud. Eks see kõik ole individuaalne.
Aga praeguseks sul, Emmeliina, taas ok olek, ma loodan.
Kõige raskem oli teisipäev ehk teine päev (lisaks see koolitus)
Tegelinski- mul on läpakas kodus alusega (vajadusel saan läpaka kaasa võtta) ja suur lisamonitor koos klaviatuuriga. Logisin direktori poolt saadetud lingi ja kogu koolitus toimis ekraanil. Mina neid nägin-kuulsin, aga nemad ilmselt mind mitte.
Kolmap. olid veel hommikul jääknähud (pea uimane, lihased kanged), aga õhtuks sain kala ühele ahju. Pitsike teravat tegi olemise hoopis paremaks. Ainult väsisin väga ruttu ja pool teleka saadetest tukkusin ning vaatasin järele.
Neljap. polnud nii libe ja sõitsin Maarjasse. Kohustused.
Aitäh, et kaasa elate!
Mul esmaspäeval vaktsineerimine. Hirmutasite mu päris ära. 🤔
Ütleks, Sille, et vastupidi, andsime lootust
Hea lugemine, ses mõttes et teab end ette valmistada :)
Tänud kõigile !
Postita kommentaar