pühapäev, 6. september 2020

Kas pettumused aitavad areneda ja kasvada?

 

Esimene suurim pettumus  oli arusaam, et minust ei saa kunagi baleriini. Olin siis väike tüdruk, lamasin haige jalaga voodis. Õnneks see erilist traumat ei tekitanud, sest ükski minu hilisematest lasteaiakaaslastest ei läinud balletikooli.

Teine suurim pettumus oli see, et ma kunagi ei saa koolinäidendites peaosa. Õnneks jätkus mulle piisavalt kõrvalosi ja mõnikord pidin üksinda laval luuletust lugema.

Järgmine käib juba selle kolmainsuse sisse: lauljat minust ei saanud, annet ei olnud ja klaverimängu õppimiseks olin püsimatu ja ilmselt mitte väga auahne.

Neljas suurim pettumus päädis sellega, et koos 16 aastase malevakaaslasega ei õnnestunud põgeneda kuhugi, kus saaksime OMA elu elama hakata.

Selle jada lõpetan viienda pettumusega, kus mul tuli aru saada, et ajakirjanikuks õppima hakkamiseks ei piisa maakooli kehvapoolsest tunnistusest (lisaks mitte ühtegi ette näidatud artiklit ei "Sädemes", ega isegi"Tähekeses")

Numbriteta:

Pettumus, mil mõistsin, et abielus olla polegi nii tore. Seda ei saa lihtsalt kõrvale heita, sest järgmisel hommikul on see ikka veel olemas.

Pettumus, mil mõistsin, et laste sündimisest nende kasvamiseni kulub ikka suurem osa elust.

Pettumus, mil mõistsin, et plaanid võivad väga head olla, aga kui teostus jätab soovida stiilis "inimene mõtleb, aga jumal või Juhmid vallaametnikud juhivad), jäävad kümne-aastasest nn. elutööst järgi varemed. Ja seda auku ei lapi millegagi.

Pettumus, mille käigus omandasin arusaama, et intellektipuudeta, aga füüsiliste eripäradega  täiskasvanud on üks eriti kibestunud ja nõudlik (mina pean sambat tantsida saama) kamp. Kavalad ka veel, kuramused.

Pettumus:  Ütlus, et 50-selt alles elu algab on täielik jama. Vastupidi - sellest ajast hakkab kõik allapoole veerema.

Pettumus: Surnutelt pole võimalik võlga ja lubadusi sisse kasseerida.

Pettumus: kui kaalu on aastaid kogutud, siis ei ole enam võimalik seda ülejääki prügikasti visata.

Pettumus: Ütlus, et 60-selt on kõik veel ees on seniilsete vanainimeste väljamõeldis. Niisama loll kui see, et praegusaja 60-ne on nagu nõuka aja 40-ne. 

Ehh, ei saanudki nii palju, kui esialgu arvasin.

Suurim pettumus: ikka veel ei tea vastust pealkirjas esitatavale küsimusele.



5 kommentaari:

Indigoaalane ütles ...

Hea küsimus...
Ideaalis vist peaks, aga tegelikult. Mina pole vist mitte ühestki veast õppinud.
Pigem tuleks vist lohutada, et iga asi on millekski hea ?

konn, lendav konn ütles ...

No on ikka sul pettumusi olnud!
Mälus urgitsedes meenus esimene ja laias laastus ainus lapepõlvest pärit pettumus - oodatud "Sputniku" asemel võtsid vanemad poisi kümnendaks sünnipäevaks kinkida jalgratta "Ukraina"
Esimene oli käikudega, sarvedega lenksuga ja igati poisikluti renomeed kergitav, teine tugev, robustne ja lihtne "meestekas". Ajapikku lagunesid sõprade käigud, lenksud keerati sirgeks, peenikesed rattakummid kulutasid mustri maha, aga minu "Ukraina" sõitis oma elukaare lõpuni.
Seega - pettumus õpetas ja kahetseda pole midagi.
Edaspidi nagu polekski pettumisi, üksnes kohatine ja muidugi ajutine ebaõnn:)

Bianka ütles ...

Huvitavalt oled oma pettumused sõnastanud, aga mina võtaks selle teema kokku nii, et argipäev kärbib unistuste tiibu. Nii juhtub üldiselt kõigiga, ja pettumustest õppimine võiks olla see, et tuleb leida selle asemele, mida sa elus ei saanud või saavutanud, midagi muud. Midagi, mis on huvitav, pakub rahulolu ja annab elule mõtte. Näiteks minu enda pettumus, et ma ei saanud eluloteriil head abikaasat, aga selle asemel sain majandusliku kindlustatuse ja armsad lapselapsed.

Nõustun ka sellega, et elu ei alga 50-selt, aga igal vanusel on siiski oma rõõmud. Teisalt, kui elu viskab sellise vimka, nagu mulle, siis on võimalik uut elu alustada ka 60-selt. Lihtsalt ei maksa unistada, et see algus on samasugune, nagu 20-selt elu alustades.

kertu ütles ...

Hm, tõesti põnevalt kokku pandud postitus, jääd kohe mõneks ajaks isegi mõtlikult aknast välja vahtima.
Ja kui sa ise avaldasid arvamust, et tuleb rohkem, siis mina olin just üllatunud, kui palju sa oled tegelikult neist ära märganud.
Aga see su õhku visatud küsimus, see kuulub vist selliste, "kumb oli enne, kas kana või muna" hulka. Võibki keerutama ja filosofeerima jääda.

Mulle su säärased kirjutised muide väga meeldivad. need on põnevad, sa oskad märgata, sul on kogemusi ja eriti meeldib mulle see, et sa oled enda ja elu osas aus, ei lähene teemadele siidkinnastes, aga seejuures ....mitte robustselt...lammutades....vaid miski lugupidamise ja austusega. väärikalt.

äge!

soodoma

Emmeliina ütles ...

Aitäh, et märkasite ja kaasa kirjutasite. Olen tänulik. Kirjutamiseni!