Reede, 18. september 2020

Allmählich (järk-järgult, samm sammult, vähehaaval)

 

Viie kaaslase kommentaarid-kaasaelamised sundisid olukorra veel ja veel läbi kirjutama. 

Kujundlikult sõnastaksin situatsiooni "kui inimene naerab kaotab kurat oma võimu". 

Just  naer hakkas mind maha jätma juba möödunud sügisel. "Tärniga lapsi" tuli üha enam, nad klammerdusid minu külge ja kaklesid (ka füüsiliselt) minu tähelepanu pärast. Korraga mind nagu polnudki. Muutusin läbipaistvaks. Veidi andis köis järele kui saime kaks uut tugiisikut. Niikaua oli tore kui 10 aastane kurtis: ta ainult karjub mu peale ja riidleb - just nagu mu ema. Igaüks ei sobi, tean. Läbipaistev ka ei sobi. 

Tegin endaga igasugu trikke.Vesi ja spaatamine eelkõige. Sügisele järgnes tusameelne talv. Tundetu ja lumetu. Lisaks kolis minu juurde kontrolliv ja kamandav ema. Niikauaks kui tema korteris remont. Siis pandi kool kinni. Siis jäi ema veel mitmeks kuuks. Uskumatu, see aeg isegi alguses sobis mulle. Keskendusin söömisele. Püüdsin valmistada võimalikult toitvaid, võimalikult tervislikke ja võimalikult maitsvaid toite. Püüdsin iga päev võimalikult palju õues liikuda. Püüdsin, püüdsin, püüdsin...

Ema kolis ja mina püüdsin edasi. kilod vahtisid nagu sulaselge etteheide kaalult vastu. Kuhu nad panna? Hakkasin oma vananevat keha põlgama. Surnud ring, kus "Cogito, ergo sum" asendus sujuvalt "söön, järelikult olen". Sõbranna püüdis mind motiveerida sisendades "kui paks, vana ja mitteatraktiivne" ma ikka olen. Kadus viimane usuraasuke. Unedesse sukeldudes lootsin ärgata vähemalt 10 kilo kergemana. Kuidas siis teised saavad ja mina mitte. Olen nõrk, kole ja muidugi loll ka lisaks.

Piitsutasin ennast kõndima, piitsutasin vette. Kuni ühel päeval jalg lihtsalt loobus koostööst. Tundsin, et nüüd ongi kõik. Jääb üle tubane elu "kitse" ehk tugiraami toel. Või tuleb istuda hoopis ratastooli. Mähkmetes. Korraga sain aru, et vigasena pole ma kellelegi tähtis ja vajalik. Kõikidel oli äkki koletumalt kiire ja koletumalt palju tegemist. Ja juba nati aja pärast ma enam ei tahtnudki kedagi. 

Olin otsustanud tööle mitte naasta. Mis see paks, kole ja vigane seal ikka...

Siis helistas kooli direktor. Temal polnud mingeid kõhklusi. Loomulikult tuled tööle. Loomulikult on igasugu ravimeetodid võimalikud. Mitte võimatud-nii ta arvas. Läksin. Tasapisi. 

Kui ainult keegi sinusse usub ja mitmed toetavad pilguga, sõnaga, naeratusega saabub arusaam: võta vastu ja ole tänulik. 

Tasapisi, jalg jala ette. Naeratades.

2 kommentaari:

Bianka ütles ...

Tead, see iseenda vihkamine, sest olen vana, paks ja kole, pole sugugi erandlik. Nii mina kui paljud minuvasnused on sellega kokku puutunud. Aga parim (või õigemini ainus) viis sellega toime tulla, on tegutsemine ja positiivsed emotsioonid. Naerata, ja maailm naeratab vastu, või siis, midagi tehes pole aega enesehaletsuseks :)

Emmeliina ütles ...

Aitäh, kallis Bianka positiivse tagasiside eest. ma ei oleks uskunud, et see masendus nii tugevalt mind kätte saab! Õnneks kõnnin juba kepita ja reedel koristasime õpilastega maailma. Noh see käis küll nii, et mina osutasin suitsukonile või kommipaberile ja lapsed korjasid :P Täna loodusõpetuses metsas toimus peaaegu sama asi. Vaadake tindikud, vaadake jänesekapsad, vaadake pudel (märksõna "lohakas inimene") Õnneks on ilmad vapustavalt ilusad. Kõige raskemad on hommikud, et ennast käima tõmmata.