Täna on ühe mu lemmikluuletaja sünniaastapäev.
Olen temast kirjutanud.
https://emmeliina.blogspot.com/2014/08/mul-palju-valgust-oli-vaadata-juhan-liiv.html
Täna püüdsin täita lünki.
https://sobranna.elu24.ee/6961851/juhan-liiv-156-kui-hasti-tunned-armastatud-luuletaja-loomingut
10-st luulereast ei viinud luuletusega kokku seitset.
Kuna aega piiramatult käes, siis panen kirja:
1.Eile nägin ma Eestimaad! Loomulikult teadsin, eriti tänu Ruja loomingule.
2.Tuisk (esimene rida tuli kohe meelde"tuisk jookseb võidu tuisuga, ei teineteisest mööda saa"
3.Ta lendab mesipuu poole (aitäh, Peep Sarapik)
4. Ma kõndisin metsa poole (võtsin raamatu appi, sest kahtlesin)
5. Emale (jälle raamatu abi)
6. Must lagi on meie toal
7. Sa tulid ( nagu päikene)
8. Helin
9. Aeg
10.Mets (neid on kolm, aga üheski pole selliseid ridu)
Netiavarustes kolades leidsin veel igasugust huvitavat:
- kuna peres oli juba neli poega, siis oodati tütre sündi
- Rupsi küla maad olid väga kehvad, aga rentnikest vanemad püüdsid kõigest hingest lapsi koolitada ja sellepärast olid nad külarahva hulgas pilgatud
- Juhan oli lapsest saati nõrga tervisega
- Ta eelistas pigem üksi olla ja vältis inimestega suhtlemist kandes hinges suuri unistus näha Peipsit
- Naelavere külakoolis oli ta eraklik ja häbenes enda kehva riietust, ta ei tahtnud olla vaene.
- kõik pere pojad mängisid viiulit
- Kodavere kihelkonnakooli jättis Juhan17 aastaselt pooleli ja kuna vend Jakob haigestus, siis asus Avispea kooli venna asemel tööle. Kodavere motiive on Juhan Liiv kasutanud jutustuses "Peipsi peal". Kodaveres on kodavere murrak, milles väga palju vadja keelest pärinevaid sõnu.
- rehkendada ta ei mõistnud - koolis ja ka eluski
- Avispeal, olles vaid 18 aastane saigi temast kirjanik kuna muusikariistade ostmine üle jõu käis. (saatus ei taha, et minust muusikamees saab: kui ei saa minust mänguriista puudumisel muusikameest, siis kirjamees peab minust ikka saama - tinti ja paberit jaksan ma endale ikka nõutada). Ka hiljem viibib Juhan Avispeal, viimati 1891 suvel.
- Avispead tabas rõugehaigus, kool suleti ajutiselt 1883
- Juhan lahkus ja püüdis õpinguid jätkata Kodavere koolis Tema hing oli igapäevaeluks liiga hell, vanemad ei suutnud teda enam koolitada. Proovis õppida Treffneris, millele varsti järgnes arusaam "kool, nagu igavene vangikoda"
- 1892 - jutustus "Vari" , kirjutatud üheksa päevaga ja jutukogumikus tuntav "Peipsi peal"
- 1894 - "Kui tume veel kauaks ka sinu maa" jt. luuletused, millede kohta on öeldud, et ta mitte ei kirjutanud neid, vaid kannatas nad.
- 1885 - Pandivere, armastus Liisa Goldingi vastu ning kaheksa aastat kestnud kirjavahetus
- unistused olla nagu teised, luua perekond ja välja anda enda ajalehte. Kui Jakob asub elama Väike - Maarjasse, siis külastab teda vend Juhan, viimati 1906.a.
- rahutus ja vaimuhaiguse süvenemine, ema surm 1902 (Üks suu nii vana...)
- seitse aastat rändas Liiv Alatskivi ümbruses nõdrameelsena ringi...
- 1902 - kirjanike ja haritlaste soov aidata, G.Suits "Käkimäe kägu". Tiidemanni foto Juhan Liivist
- Laiuse kirikumõisa varjupaik
- 1911 - Estonia teatri ehitamine. Kallis kodumaa, anna andeks, et nii vaene olen ja sulle midagi suurt templi ehitamiseks ei või annetada. Aga annan, mis mul on.
- viimane pelgupaik sugulaste juures Kavastu Koosal
- 1.dets. 1913 -...jah surra ilusasti, tasa, pühalikult, lumesaju käes.
- 7.dets. Juhan Liivi matused. "matuserongkäik liikus Kavastu Koosalt Rupsi küla kaudu Alatskivi surnuaiale, kodutalu juurde olid leinajad püstitanud mustade lippudega auvärava...
“Ei võinud mina ega keski teine teie hulgast arvata, et mõni nõnda pitgast kasvab, et üle terve mua ja viil kaugemalegi ärä paestab. Ja terve mua rahvakoolitet jagu suadikute läbi matma tuleb, nagu see venna Juhaniga sündis.” kirjutas Juhani vend Jakob Liiv murdekeeles pärast Juhani lahkumist (Maaleht, 2019 Jüri Aarma)
Naelavere külakooli (1805-1920) hoone (foto 2008.a. Kultuurimälestiste registrist)
Kodavere kihelkonnakooli hoone on hävinud (kool tegutses 1822 - 1924)
Avispea koolihoone
Lõpetan.
Tänase päeva veetsin Juhan Liiviga.
Luuletus ka:
Tule, öö pimedus, võta mind sülle.
Minu päike ei tunne mind, öö jäänd mulle,
Ainus tähte sääl pole, minul on kole.
Varja mu üle.
Huvitav lugemine
6 kommentaari:
E.Liina, aitäh! Milline hea lugu. Nagu oleksin otsinud, kas keegi pole kuhugi nurga taha mõnd sünnipäevakinki peitnud.Ja näe, oligi!
Tore, et kõnetas. Mind ka. Ikka ja jälle. Eilses Maalehes kirjutas Jürgen Rooste ka ühe üllitise, aga ma ei saa artiklit lugeda. See, mis branne telefonis tsiteeris ei meeldinud mulle sootuks. Sellepärast loongi enda vaated.
Tõid Juhan Liivi lähemale. Tnx!
see niisugune mitte just eriti korrektne üllitis, aga mulle oluline teema.
Lugesin su loo läbi ja tuli tunne, et tahaks ka meelde tuletada. Liivi luuletusi.
Kuulasin Vikerraadio saadet Luuleruum.
Luulet luges Sulev Luik.
Omal ajal lugesin palju luuletusi. Liivi ka. Ja tema jutustusi samamoodi.
Omal ajal, ammu-ammu.
Tore, et meedle tuletasid!
Olen unistanud, et pensionipõlves teeme prouade ja miks mitte härrade salongi, kus loeme luulet. vt. ka eelmine blogilugu Meose majast.
Postita kommentaar