Kuuskümmend pluss

Kuu aega tagasi, kas tõesti ainult kuu aega, käisime majabrannega autoga sõitmas. Sellest ajast on mu marsruut piirdunud korteri - pesunööri- prügikasti - ja alevipoega. See pole tore. Poodi viib kaks kergliiklusteed. Võib üht mööda minna ja teist mööda tagasi tulla. Kokku saab nutikellale 4967 sammu. Poes käin keskmiselt kaks korda nädalas. Miks nii palju? Lihtsalt. Elan praegu koos 92 aastase emaga. Ikka on midagi vaja. Kui midagi muud, siis põhjust. Kuidas sa ikka lihtsalt niisama sunnid ennast õue. Ja kui lihtsalt tuleb näiteks kaneelikuklite isu. 

Kuigi kuklas tiksub: Püsi kodus, püsi kodus! Lähed välja ja levitad viirust! 

Ühel päeval uurisin kaupmehelt, et kui palju umbes ostjaid päevas läbi tuhiseb. Ta arvas, et 400 tuleb ära. Alevikus rahvast veidi üle tuhande, aga maakonna keskusesse ja lähimasse maksimarketisse alla viie kildi. Teine müüja arvas, et mina kui riskigrupp peaksin hommikul poes käima. Aga vot ei käi. Hommikul ma magan, joon kohvi ja vaatan Rannahotelli. Ja kaheteistkümne  ajal pean ju kokku lugema. Et mitu on juurde tulnud ja kus. Ja mitu on ära läinud.

Metsateele võiks ju ka pöörata, aga kes see ikka viitsib. Alati saab halba ilma süüdistada. 

Siiski võtsin laupäeval ette vähe pikema retke ümber alevi. Imelik oli ja enam ma seda ei korda. Alevi serv moodustub valdavalt individuaalmajadest. Oo kuidas mulle see sõna meeldib! Tuletab meelde mitmeid nõuka aegseid ilukirjanduslikke üllitisi. Mõnes aias asjatati. Püüdsin kiiresti mööduda ja teha nägu, et mind pole olemas. Ja kuklas jälle see tuttav hääleke, mis ütles: Püsi kodus, püsi kodus! Veel veidi kannatusi ning juba olingi tuttaval kergteel. 

Koolimaja ümbrus oli lastetühi. Piilusin enda kabineti aknast sisse. Valge kalanhoe õitses, aga kaks tundmatut olid kahtlaselt kollakad. Kured piidlesid mind posti otsast kahtlustavalt. Et miks ma ikka kodus ei püsi. Imelik oli ja enam seda ei korda. Kodus fikseerisin 8763 sammu. Niipalju sain pea igal tööpäeval. 

Kui esimesel kahel nädalal oli inimesi rohkem ja isegi peatuti, et vahetada mõni sõbralik sõna, siis nüüd, viletsate ilmadega, kõnnivad ainult koerad koos peremeestega ja lapsevankrid koos emmedega. Püsi kurat kodus!

Mida teevad teised, eakaaslased, telefonipartnerid. Need riskirühma omad. Et kas püsivad? Päälinna branne on ajutiselt peatatud töötu. Asjatab ikka igapäevaselt titevankriga, milles lapselaps. Ja vahest vankrita ka. Kalamajas ja mujal ruumi küll. Noblessneris ja mere ääres. Ning poes on vaja käia. Ainult kaltsukarallid on kadunud.
Maabranne on iseloomuga. Sellepärast vist, et haiglas töötanud. Tema käib surnuaial. Need seal ju ei vaata, et ...oi, te proua juba eile olite siin. Et püsige parem ilusasti kodus!
Teised on meestega branned. Nemad püsivad nii kodudes kui autodes. Majabranne sõidab autoga. Kuigi loodus tühja kohta ei salli, leiab ta selle kindlasti. Jalutamiseks.

Ühte poega olen kaugelt näinud. Siis, kui ta mulle mini õmmeldud maskid tõi. Vahepeal on üks lapselaps 11 aastaseks saanud. Ja vanem poeg 43.

Lõpetasin kirjutamise. Kell hakkab kuus saama. Ema vaatab veel Kirgede tormi. Võiks ju õue minna. Vihm on järgi ja puha. Aga.... parem siiski kodus püsida. Poest pole ka midagi erilist vaja ja ...tööinimesed ju vaatavad. Et mida see riskirühm siin jälle kooserdab. Levitab veel viirust.