Üksinda kodus
Aasta lõpus sai AK lahkumisest neli aastat. Tähekombinatsioon tähendab AbiKaasat ja tema nimetähti. Lahkumine tähendab minekut teispoolsusesse.
Omaette vaikse häälega rääkides alustan umbes nii: Ma tulin toime! Mida see kolme sõnaline lause tähendab? Millega tulin toime? Elamisega. Eelkõige ISE, aga tugede najal. Paar esimest aastat jagasime leinaelu venna lesega. Tema, kordades noorem, pidi minema vastu uuele. Mina jäin maha vana koormaga ja hakkasin seda korrastama. Nelja poja ja seitsme lapselapse soojade silmade, sõnade ja tegudega. Omamoodi käivitaja oli sel ajal 87 aastane ema. Tigedus ei ole edasiviiv, aga vahest annab tugevamad tiivad: näe, ema, ma lendan! Lisaks veel mõtlen ka!
Ei tea, mis jama nende emade ja tütardega on?
Algus oli küll kohutav, sest nii vennast kui AK-st jäi nii palju lahtisi, sõlmimata otsi. Lisaks kaks tegelast - väike ristipoeg A ja ema Ellen, kes elu täiesti pea peale pöörasid.
Ometi, kui vaatan 2015 aasta pilte, siis tundub, et vananemine polnud mind veel selleks ajaks kätte saanud.
Eks igapäevatöö lasteaias hoidis joonel.
Kui ma tões ja usus lootsin, et suudan emaga koos elada, ruumi ju korteris oli, läks ikka kõik üle kivide - kändude. Lõviema nuttis oma kutsikat - poega taga ja mina olin see ülejääk. Midagi pole teha - kui üks laps on ikka niipalju armsam kui teine. Mul ei ole tütart - ju see on isegi hea, sest pojad kõik võrdselt kallid ja südame küljes.
Mustalt öeldes - kui alguses hellitasin lootust, et emaga koos saame ühendada pensionid ja elamist veidi kõpitseda, siis õnneks matsin selle idee eos. Ikka sellepärast, et täna endale kõva häälega öelda: Ma tulin toime!
Ärge nüüd sildistage mind südametuks ja koledaks tütreks - ausõna, ma püüan. Tegudega.
Uus töö ja kolleegid
2016/2017 oli üllatavalt raske. Lasteaiast kooli. Tean, et asi polnud minu isikus. Asi oli minu ebapopulaarses töös ja samasse kooli esimesse klassi astunud lapselapses.
Aga kui ühe kooli uks kinni panna, siis avaneb teine!
See, mis minuga sündis oli ime! Kodukoha kool, millest olin üle vaadanud, ulatas mulle sõna otseses ja kaudses mõttes abikäe. Ausõna, nii olen juba teist õppeaastat igal hommikul läinud tööle sooja tunde ja suure südamega. Muidugi tuleb tagasilööke, aga see sõltub töö eripärast, mitte kolleegidest. Olen tõeliselt õnnelik, et mul on see töö!
Osaline koormus on igati jõukohane.
Ainult et sageli taban end mõttelt: Kuule Sina seal üleval, kes asju setid, miks tegid sa nii, et 63-selt pean tegema seda, mille eest paaniliselt põgenesin 43-selt? Kas meie panused on tõesti loetud ja minu omast jäi veel tükk puudu?
Nii ma täienen. Sünnipäevaks sain nutimutiks. Pojad, ikka need pojad tegid seda! Tuleb pingutada, et midagi juurde õppida. Aga võimatu see pole.
Tervis
2014 dets. langetati meie kodumetsa. Varajasel hommikul bussile kiirustades komistasin libedaga ja leidsin ennast valutava õlaga vastu kännutüügast. Oi, tuli sellest ikka trauma. Õllavarre murd ja lisaks vale füsioteraapiaga tekitatud kõõluste rebend. Oskajad arvasid, et ma ei saa enam kunagi selga pesta ja kleidi lukku kinni. Vedasin neid ninapidi. Muidugi mitte nii kui varem, aga opereerimata käsi tõuseb pea kohale. Mis sellest, et selja taga käed enam kokku ei anna (teate küll seda harjutust, kus üks käsi tuleb ülevalt ja teine alt vastu) Laiskuse küsimus rohkem.
2016 detsembris (miks ma ei imesta) komistasin Tapa kultuurikoja trepil. Sain karistada edevuse eest, sest olin ennast rüütanud Ivo Nikkolo maani kootud kleiti. Eputada ei unustanud, aga pika kleidiga kõndima õppida unustasin. Tulemus - pahkluu nihestus, õigemini mõra. Tulemus kips ja kiirustamine. Tagajärg: mitu paari jalanõusid tuli koledamate vastu välja vahetada.
Kuna mul niigi sünnipärane puusaliigese nihestus ja raud puusas, siis olen kõndimises koba mis koba. ja karta on, et seltskonnatantse ei tantsi ma enam kunagi.
Kas ma olen sellest õppinud? Jaa, ma peaaegu libedaga ei kõnnigi. Tulemus: kümmekond lisakilo veel kümnekonna eelnevale juurde.
Rõõmustan iga pea minuvanuse paksukese peale. Vana-aasta Anne Veski oli puhas palsam mu haavadele. Ainus söömislohutus on see, et viiekümneselt olin veel täitsa vormis ja viiekümne viieselt täitsa vormikas. Eks siis nüüd ja edaspidi võin vormitu olla.
Sellealaseid lubadusi enam ei anna.
Nõrk.
Poeg 2 kinkis mulle jõuluks kavala kella. See, mis loeb samme. Ooojaa, palju nalja ja tegevust. Kui külad läinud, siis võib näiteks ükshaaval kahvleid ja tasse nõudepesumasinast puhvetisse paigutada. Või pesu pesumasinast. Nii võib isegi 4000 sammu koguda. (rekord ajavahemikus 26.dets - 1 jaan.) Tegelikult on kink tegemist väärt.
Mida olen kaotanud?
Võime kirjutada ja sellest rõõmu tunda.
Võime lugeda ja sellest rõõmu tunda.
Hulgaliselt häid vanu blogijaid, kes enam ei kirjuta
Võime üksi vanu fotosid vaadata ja mälestusasjade karpides sorida.
Võime korralikult ja süsteemselt koristada.
Võime huvitavaid fotosid teha.
Mida olen leidnud?
Mida olen leidnud??
Mida olen leidnud???
Teadmise, et olgu sul kuitahes toetav pere, olgu sul kuitahes hoolivad sõbrannad - ikkagi tuleb 1i iseendaga siinses elus toime tulla.
Aa, et miks selline peakiri. Tulime koduküla brannega vana-aasta viimaselt kohvilt. Kuidagi komistas keel: kui noortel on mured ja rõõmud, siis meievanustel on mured ja muu. See siin pildil on see muu.
Vana aasta õhtu lavastusest "Võidab see, kellel on kõige hullem mees" :
Tead ma mõnikord vaatan neid tähti. Ma kohe niimoodi pikalt vaatan. Ma ei tea, vanasti nagu oli rohkem.
10 kommentaari:
Head uut aastat, hindan väga kõrgelt Teie vaprust, loen ustavalt blogi, õppisin ka tugiisikuks, kuid mõistsin, et ei saa hakkama ilmselt nii raske tööga. 3 poja ema, 59a.
Kui ma loen Sinu blogi, siis on mul igakord kahju, et ma ise enam ei blogi. Aga tühja kah, ma nagunii ei oskaks nii hästi kirjutada(enam v üldse). Ja mu elu pole ka nii värvikalt raske ja keeruline. On see hea või halb, ei teagi.
Siiruviirulist uut aastat Sulle!
Head uut!
Loen su blogi ikka, ja pean tõdema, et jah, selle "muuga" on ka mul vaja tegelda. Aga Anne Veskit vaadates meeldib mulle pigem see, et ta ei põe oma lisakilosid, vaid on oma praeguses kehas sama rõõmus ja särav kui vanasti saledana. Kusjuures kõhna inimese vananemise märgid on isegi jõhkramad, näiteks vaadates Anne Veesaart. Kui ilus ta vanades "Õnne" seeriates oli...
Üksindusest. Paar kuud pärast sinu AK lahkumist läks ka minu mees. Uutele jahimaadele, aga mitte taevastele :P Ja kui ma katsusin ennast lohutada, et kas oleks parem olnud, kui see oleks olnud surm, mis meid lahutas, ei suutnudki ma otsustada. Lein oleks olnud küll kurb, aga nagu selline ilus puhas lõige, aga nüüd lisandus üksindusele mahajäetuse põletikuline haav. Surma korral oleksid mulle jäänud mälestused, aga praegusel juhul kadusid koos mehega ka head mälestused...
Sa oled siiski kõigega tublilt hakkama saanud ja õnneks pole ka blogimist päris maha jätnud. Ma vahest mõtlen ka, et peaks jälle kirjutama, aga miskipärast jääb see ainult mõtteks.
Olen rõõmus meeldiva tagasiside üle.
Anonüümne - kena tutvuda. Ütlen vaid niipalju, et tugiisiku tööd tasuks ikka uuesti proovida, sest kõik ei sobi kõikide lastega. Minu roll on praegu veidi teine - mul on mitu last, keda toetan vastavalt vajadusele.
Sjgelle - ka minul on väga kahju, et sa ei blogi. Kahju, et meil ei õnnestunud see vanaemade blogi tegemine, aga praegu on osa lapsevanemaid väga õrnad. Näiteks Manni isa-ema on alati nõus, kui nende lapsest räägin, aga mu kolmas poeg ei luba postitada ühtegi pilti avalikkusele endast ja oma lastest. Ilmselt ei pooldaks ta nendest kirjutamist.
Bianka - Nagu ikka tuleb sinu sulest puhast tõde.
Ega see ei ole õrnakeseks olemine kui ei lubata teistel (isegi lapse vanavanematel) oma perest ja lastest avalikku inforuumi pilte postitada ja juttu juurde kirjutada. See on hoopis nende tugevus kaitsta oma kodu ja privaatruumi. Mina isiklikult austan selliseid lapsevanemaid ja olen nendega samal arvamusel. Milleks kiiluda ennast oma blogindusega teiste perre.
Head uut.Olen mitu korda käinud siin just seda lugu lugemas.Loen ja see kõik läheb nii hinge. Nii palju tuttavat tunnet, nii palju ühiseid mõtteid ja läbielamisi.Lasteaed aitas ka mind palju ja usun, et sellel on ikka väga suur "süü" minu toibumisel ja elurõõmu tagasi saamisel.Muidugi ka minu 4 last, kellest noorem oli siis veel päris väike.Mul küll võrdselt poisse ja tüdrukuid, aga ega sellel väga vahet polegi. Poiste otsestest ütlemistest on vahel rohkemgi kasu.
Vahel tuleb tõesti kogu kurbus endast välja kirjutada, lasta minevikul läbi voolata ja siis jälle rõõmsalt edasi minna.Kõige tähtsam on ju see, et sa oled selle kõigega hakkama saanud.Elame veel.
Aitäh, ärevil neiu!
Oled Sinagi üks vanadest blogijatest, kes tippimist nurka pole visanud.
Elame veel!
Kaotatu ehk ei olegi veel päriselt kaotatu. Vaid lühemale või veidi pikemale puhkusele läinud tegevused. :)
Kõige olulisem on ikka tervis. Kui see normaalselähedane, saab tegelda ka asjadega, mis panevad silma särama.
Mõnusat ja rõõmsat seda aastat Sulle!
See oli nüüd selline postitus mille pärast mina blogisid üldse loengi. Selline kus inimlik inimlikus välja paistab. Minu jaoks on see kõige väärtuslikum, kõige olulisem. Väga tihti inimesed ei lase oma inimlikust välja paista, küllap see hirmust on. Kirjutavad pealiskaudsetest asjadest, või targutavad üldiselt, nagu mina kipun tegema. Ühest küljest arusaadav, maailmas on ikka palju kurjust. Teisest küljest, enda kohta võin öelda, pole midagi mida teine inimene võiks minu hingele kurja teha. Kui tundub et teebki, siis see mu oma hinge nõrk koht. Siiski, on vaja tugevust ja tarkust et oma hinge paista lasta. Just hinge olemust, mitte vaid seda mida hing tunneb. Sina lased, Sinus on tugevust ja tarkust.
Looduslaps - aitäh toetavate sõnade ja heade soovide eest!
Udo - jah, sul õigus. Olen mitu korda alustanud ja siis kustutanud kui liiga paljastav tundub. Selle postitusega läks kuidagi teistmoodi. Aitäh! (ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab - Juhan Viiding)
Postita kommentaar