Laupäev, 8. detsember 2018

Kes tegi? Ise tegi? Kas tõesti?



Jutt Jõuluhõnguline, ehk kuhu kaob empaatia ja  muu tunnetesse puutuv.

Kes teab, see teab, kes mitte, siis nendele kokkuvõte:

2009.a mais nägi ilmavalgust üks lõpmata armas ja oodatud tütarlaps, emmele teine, issile esimene. Lapsevanemad terved 30-sed, kaunis korter väärikas puumajas ootamas, suur venna üheksane koolipoiss. Jutt on minu, vanuselt kolmandast lapselapsest Annimannist.
Laste ema ehtis tütart nagu nukku, isa töötas töötas töötas- ta oli kasvatatud nii, et mees peab olema mees ja perepea. Kaasavarapoeg oli veidi viltu kasvanud, käinud käest kätte ja tahtis poputamist. Sai vahetud kool ja võimaldatud stabiilne pereelu.
Aga Urr passis nurga taga ning ootas, et saaks jala ukse vahele.
2010 a. jaanuaris tabas pereisa raske haigus, äge müeloidne leukeemia, mis nõudis viivitamatult meditsiinilist sekkumist. Nii oligi selle aasta märksõna Haigla, Haigla ja veelkord Haigla. Tallinnas ja Tartus. Mina olin eesliinil, teised olid tagala.
Aasta lõpuks selgines. Aga mina olin väsinud. Põgenesin iseendasse st. võtsin uuel aastal vastu töökoha Inglismaal, peres.
Kui sügisel tagasi tulin saime ühisel tutvusel 2,5 aastase piiga Waldorflasteaeda. Seal olid käinud meie noorim poeg ja üldse - see tundus parim.
Anni oli jumalikult hea laps. Leidis rõõmu igast hetkest. Mida aeg edasi seda enam hakkasid minuni mööda linna kõnetraate jõudma ohumärgid: vanemad ei käi lapsel järel, alaealine vend peab kogu aeg lapsega tegelema jne. jne. Uskusin ja ei uskunud ka.

Sisemuses ma juba teadsin. Võin olla "pea teki all", aga loll ma pole. Peale viiendat sünnipäeva saabus tõde: Nüüd on mul juba kaks erilist, sama vanad, sõbrad kogu eluks nagu nad vandusid. Andu ja Anni. Äkki oli kõik nii vale.
"see valgete kroksidega tüdruk, kes kõvasti karjub ja klaveri alla peitu läheb" nii iseloomustas aia muusikaõpetaja. Jah, seesama, see, kes aasta tagasi laulustuudios laulmas käis. "Ei pane riidesse, ei võta riidest lahti, ei ei ei. Samal ajal õppis piiga kodus lugema, teadis palju loodusest, aga oli juba rohkem kui häälekas endale mittemugavate olukordade väljendamisel. "ma kaevan endale tunneli, et ei peaks siin esinema" ütles kuuene tüdruk, kes veel viie aasta  künnisel õppis näidendis varese osa ja etles rõõmuga.
Kas meie süstisime talle mingit ainet? kas meie tahtsime, et ta selliseks muutus?
Kasvatamatu??
Ohjeldamatu??
Kuhu kadus minu sametkleidis, lakk-kingadega unistuste tüdruk? Haihtus, nagu unistused ikka. Asemele tuli vahva Printsess Xena, kes vehkis mõõgaga, mängis autodega, oli liikuv looduslaps.
Õnneks jäi lasteaed seljataha.

Armastusest selles peres küll puudust polnud. Me kõik olime toetavaks võrgustikuks.

Siis saabus kooli-aeg.
Kuna ristilaps Andu päälinna eeliitkooli sai , mis muu see Pätsu kool siis on, tasuta ja kõikide võimalustega  - erilistele, said mu mõtted 2016 suvel- sügisel küsimärke.
Kuhu siis panna provintsilinna Anni? Olin valmis pühenduma. 100 protsenti. Alguses lubati meile provintsilinna Vanalinna kooli. Ilmselt andsid head nõustajad nõu ja korraga oli selle erakooli uks meile kinni.
Jäi piirkonna põhikool.
Lubasin peale ristipoja tugiks olemist, et võtan puhkust, vaatan ja mõtlen. Nüüd aga kasutasin juhust ja võtsin vastu töökoha samas koolis, samas klassis. Ma ei teadnud, mis mind ees ootab.
See oli tagantjärele mõeldes rohkem kui kole.

1. septembri hommikul seisis ta, pilk selge, silmis hirm ja lohutas vanemaid: ärge kartke, ma tulen toime! Siis vist uskus ta seda ise.
Klassis oli 26 last, vähemalt kolm neist tugevalt erilised. Mina pidin tegelema nn. enda omaga, enda tööülesandega või nagu mulle sotsiaalpedagoogi poolt öeldi: sinu oma kakleb -kisab- karjub-taob jälle. Anni oli jäetud omapäi. Klassi õpetaja püüdis tõesti, aga kui ikka juhtkonnast kedagi ei huvitanud, siis ei huvitanud. Kehalise tundi minnes praktiliselt vedasin kolme ees ja lükkasin järel. Palusin, et ka Anni saaks pikapäevarühmas olla, et siis saan temaga hiljem koos koju minna. Selle peale tuli jutkonnalt sõnum: SELLISTE jaoks on omad kohad. Jaa muidugi, kallid eripedagoogid juhtkonnast. SELLISTE jaoks ei olnudki teie meelest kohta meie ühiskonnas.  Kaasav haridus oli mulle sellest saadik sõimusõna ja mõnitamise koht.
Pärast uut aastat visati Anni otseselt esimesest klassist välja. Ma ei unusta kunagi seda hommikut kui seitsmene nuttis põlvili maas enda klassi ukse taga: ma tahan oma pinki, oma lillade seintega klassi. Kedagi see ei huvitanud. Nii hakkas tüdruk, kott seljas käima ühe õpetaja juurest teise juurde - ühest ruumist teise.
Õnneks olid üks väga tore õpetaja, kel ikka jätkus kannatust. Aitäh Vilja!  Kevadeks saime endale tugiisikuks Kadri. Ta tuli kui värske tuuleõhk. Koolist oodati, et ma juba läheksin. Nägin liiga palju, kuulsin liiga palju, tundsin liiga palju ja mõtlesin samuti liiga palju. Loomulikult läksin. Meil oli ju Kadri!

Kuna diagnoosilapsele oli ette nähtud lapsehoiuteenus, siis tegi pere ettepaneku mulle. Jah, kes siis veel. Ma ju niikuinii...
Mõnikord mõtlen, et hea, et vanaisa Andres sai kirstu lapsekätest hoitud pisikese  ingli ja 13 aastase poisslapse lohutamatu nutu. Järgnevaga oleks temal olnud väga raske toime tulla. Mina olen sitkem.
Ma ei murdunud isegi siis kui mu sõbranna meil külas käies ütles: mõtlesin, et ta on hull, aga et nii hull, seda ma ei arvanud. Anni lihtsalt ei tahtnud tema toodud komme.

Mina pusin edasi. Mis sest, et nüüd on juba Kadri läinud parematele rahamaadele. Mitte päris omal tahtel, sest arvati, et kui on individuaalõpe, siis pole ju koolis toetavat tuge vaja. Anni on ikka selles samas koolis. Individuaalõppel, mis tähendab kuut erinevat õpetajat. Tegelikult on see lubamatu. Aga eks igaüks tahab teenida. Mina ka.

Lapsehoiuteenust rahastas linn piiratud ajas. Töötasu 2.30 tund. Kuus tuli ikka 80-90 raha kätte. Nüüd leiti, et põhjendamatult. Milleks lapsele hoidja?
Kuidas üheksane ei saa üksi hakkama? Koolist koju kilomeetri jagu - no mis see siis on. Astub ja kõik. Kui kukub tiiki - no kukub ja kõik. Kui jääb auto alla- no siis jääb ja kõik. Kui läheb kaduma - no eks me siis lahendame olukorra. No paneb kodus maja põlema - mis siis ikka, kustutame ära.

Tundub, et kõigile oleks kasulikum - eriline laps püsigu üldse kodus, tema ema püsigu kodus, tema isa püsigu kodus ja tema vanaema olgu üldse vait ja vaadaku pangaarvel enda pensionit.

 Meie ju hoolime!

13 kommentaari:

tegelinski ütles ...

Karm lugu. Mingi mõistlik lahendus ometi ju peab olema...

soodoma ja gomorra ütles ...

ul on sõbranna, kelle vanem poeg visati iga aasta kevadel klassist ja koolist välja. nii kuni viiebnda klassini (k.a) aga nüüd on täiskasvanu, ma ütleks geenius. liialdamata. kõik, mis kätte ja pähe võtab, muutub/muudab kullaks. liialdamata. ausõna, temast võiks raamatu kirjutada.
aga jumal, millist vatti vanemad poisiga lapsena nägid. ime, et nad kokku jäid.

Anonüümne ütles ...

Huvitaval kombel on minulgi toetusjutt soodomakomorra jutule: oli minul normaalne töökaaslane "ebanormaalse" lapsega. Vaatasin mina ja teisedki seda poissi ja ei suutnud uskuda,kas ema tõesti aru ei saa, et see laps on diagnoosiga (keegi seda jutuks võtta ei julgenud)?Ta jooksis ohjeldamatult,sõna ei kuulanud,tegi täiesti arulagedaid tempe ja lõustu kõigile,kes teda vaatasid. Töökaaslane läks töölt ära. Arvasime,et lapse pärast. Ei saanudki seda teada.Kuid kohtasin seda ema juhuslikult kümme aastat hiljem koos selle lapsega tänaval! Poiss oli viisakus ja rahu ise,täiesti normaalne teismeline. Ei julgenud seegi kord küsida, millest see metamorfoos ometi!

Hundi ulg ütles ...

Küll on hea, et blogi võimaldab ennast lahti kirjutada. Olen seda ise mitmel korral kasutanud kui tunnen, et Süsteem (loe, üldine ükskõiksus) on järjekordselt minust tugevam. Minul on olnud see eelis, et ma võin ennast igal ajal tagasi tõmmata. Ja olengi seda teinud, alati sügava süütunde ja masendusega, sest ei jaksa. Ei jaksa enam vastata ka küsimustele (sealhulgas kahtlustatavatele), et miks sa üksik vanamees seda teed, milleks sul seda vaja on?

Sinu seis on kahjuks kehvem. Sul pole valikut, Sa pead. Tunnen muret Su pärast. Oska palun leida endale aja mahavõtmise hetki, et vältida läbipõlemist.

Anonüümne ütles ...

Väga kurb kirjutis. See "Meie ju hoolime!" on muutunud farsiks. Meelde tuleb juhtum, kui "hoolivalt" suhtus üks lastest "hoolival" töökohal töötav inimene teise inimesse, kui jättis talle 12 tunnise päevatöö eest palga maksmata, teades väga hästi et hättasattunule oli see päevaraha ainus õlekõrs et oma last toita. Tema "hoolib" hoolega edasi, et omale nime teha ja vaevalt ta südametunnistus seda juhtumit mäletabki.

Bianka ütles ...

Ma olen mitmelt poolt kuulnud, et neid erilisi lapsi on tänapäeval üha rohkem. Ja seda keerulisem on õpetajal klassiga toime tulla, kus selliseid on palju. Mida peaks nende lastega pihta hakkama, mina ei tea. Küllap tuleb iga käitumishäiretega lapse perel rohkem panustada nii aega kui kannatlikkust, et ükskord sellest lapsest ikka normaalne täiskasvanu saaks, kes iseendaga toime tuleb. Eelkõnelejate näidetest selgub, et lootust on.

Ka minu lapselastel esineb käitumishäireid. Koolis saavad nad ikka enam-vähem hästi hakkama, kuigi kohe on näha, kas lapsel oli rahulik või kriitiline päev. Kui oli mingi probleem, siis ei suuda ta keskenduda õppetööle, teeb kontrolltöö alla oma võimete ega täida õpetaja korraldusi. Sel aastal on halvasti ka see, et suurema lapse klassijuhatajaks pandi inimene, kellel pole selle klassiga ühtki ainetundi ega isegi mitte klassijuhatajatundi. Ta ei tea lastest ega nende probleemidest midagi ega suuda seetõttu ka aidata. Põhjus- kool on muudkui laienenud ja õpetajaid ei jagu.

Nii annan minagi oma lastelaste jaoks ilma mingi tasuta oma parima, ootan neid koolist koju, vaatan, et nad ei kaotaks oma asju, ei kaoks ise pärast kooli kuhugi ära, et nad jõuaksid ringidesse, teeksid kodutöid ega veedaks liiga palju aega telekas või arvutis, kuulan nande muresid ja lohutan. Mõtlen endamisi, et millal küll saabub aeg, kui nad ise kõigega hakkama saavad... Paljudel teistel lastel pole sellist tugisüsteemi, ja nad saavadki hakkama. Aga loodan, et see vaev tasub ära ja neist saavad tublid inimesed.

Emmeliina ütles ...


Alustan lõpust. On käitumiskalletega lapsed ja on diagnoosilapsed. Diagnoosist ei kasvata välja. Diagnoosib meedikute meeskond ja seda ei panda lihtsalt niisama. Valdavalt vanemad hoiduvad sellest ja on olukordi, kus sekkuma peab õppeasutus - mida varem, seda parem kus õpetajad ja tugimeeskond (logopeed, eripedagoog) saavad erisust hinnata ja arenguvestlustel vanematele soovitusi anda, et nad psühhiaatri poole pöörduksid. Diagnoosi põhjal suunatakse laps lasteaias kas sobitusrühma või tasandusrühma. Mõlemas rühmas on vähem lapsi kui tavarühmas. See on seadusega sätestatud ja mingit isetegevust pole. Normintellektiga lapsed püütakse paigutada tavarühma. Sellest on tulnud päris palju jama, olete kindlasti lugenud. Kui lapsevanem saab juba lasteaias käivale lapsele diagnoosi ja selle põhjal määratakse talle tugiisik st. ÜKS inimene, kes on lapse jaoks, siis laabub ehk asi veel kuidagi. Tugiisikule töötasu kindlustab omavalitsus.

Kui normintellektiga puudega laps läheb tavakooli, siis algavad vintsutused. Tuleb ta maksku mis maksab saada väikeklassi või veel parem, ühele õpilasele keskendunud õpe koos individuaalse õppekavaga. See nõuab kooli asjaajamises ümberkorraldusi ja eelkõige õpetaja olemasolu. Kuna algklassides ei saa õp. täiskoormustunde jääb ta töötasu madalamaks ja ega nii rasket tööd tegema ei joosta.

Asendasin möödunud aastal kaks kuud õpetajat tema raske haiguse ajal, töötasin esimese klassi poisiga kelle kõne polnud arenenud (ma ei saanud ühestki lausest alguses aru, eesti keel segunes inglise keelega st. palju arvutit, väga palju arvutit) Matemaatikas olid teadmised väga head, aga tekstülesandeid ei mõistnud. Nüüd õpib ta koos teistega teises klassis, vajab mõnedes ainetes tugiisikut ja eesti keeles saab üks ühele õpet. Sellist "mängimist" saab ainult väga hea kool lubada koos väga hea meeskonnaga.

Kui see poiss oleks jäetud suure klassi viimasesse pinki, siis seal ta oleks vist istunud tänapäevani või oleks ta suunatud lihtsustatud õppekavaga kooli.

Bianka ütles ...

Jah, kahjuks (või õnneks) ei tee ma vahet, kustmaalt lõpeb käitumishäiretega laps ja algab diagnoosiga laps. Aga raske on see igal juhul.

Anneriii ütles ...

Olles kaua kaua juba õpetajana töötanud, võin öelda, et väga palju sõltub koolist ja kooli suhtumisest ka. Kuigi lapsel on keeruline, proovige kooli vahetada. Igal pool ei ole ühtemoodi. Ja kuigi hea õpetaja käe alla saamine on tihti vedamise küsimus, siis tõesti on nii, et koolides on erinevad suhtumised olukordadesse ja lastesse. Iga laps kasvab suuremaks ja selle käigus õpib nii ennast reguleerima kui toime tulema võõraste olukordadega. Kui täiskasvanud ümberringi abiks ja toeks on õigel viisil, siis kiiremini, kui ei ole, siis aeglasemalt. Palju abi eriliste lastega toime tulekuks olen oma töös saanud Eesti Lastefondi tugigruppidest. Mina osalesin seal tähelepanu- ja aktiivsushäirega laste vanematele ja õpetajatele mõeldud tugigruppide kogunemistel ja sellest oli tõesti kasu.

Jõudu, kannatlikkust ja julgust õpetajaid ning kooli harida.

Kaamos ütles ...

Meie peres on samuti üks diagnoosiga laps. Praegu veel väga sõbralik ja imeliselt armas poisike, aga mis saab siis kui ta pere ikka ja jälle vastu seina jookseb nagu seni tihti juhtub. On olnud juhus, kus lasteaed teatas, et hoolimata reha plaanis olevast logopeedi hädavajalikust abist "ei ole mötet talle logopeedi aega kulutada, sest edusammud on aeglased". Jah, muidugi, logopeede on vähe, nende aeg on napp, aga edusammud olid, aina rohkem ja rohkem...ning siis otsustab lasteaia juhataja, et tema teab paremini. Selle lahingu võitis küll lapse ema, aga kogu aeg lahinguvalmis olla on laastav.
Ah...

Anonüümne ütles ...

On minulgi kodus diagnoosiga poisike ja juba oleme korra elu hammasrataste vahele sattunud. Lasteaia sõimerühmast visati välja, sõnadega: "SELLISTE jaoks meil kohta pole". See oli jube hoop, olin just hakanud ise ka aru saama, et kõigest ei kasva välja, mõned asjad süvenevad, vist ei olegi tegu päris tavalapsega.
Aasta hiljem oleme juba paremas seisus - mina olen leppinud, laps on abi saanud, uus lasteaed on toetav, diagnoos pole kõige hullem, laps areneb (omas taktis, aga jõudsalt).
Me oleme alles selle tee alguses ja on ette aru saada, et kerge ei saa olema. Ja seda just sellepärast, et kaikaid kodaratesse hakkavad loopima inimesed, kelle ametit teades eeldad hoopis vastupidist. Tutvuskonna pealt näen üha rohkem, et erilisi lapsi on palju, diagnoosini lihtsalt ei kiputa jõudma, vist häbitundest?

Emmeliina ütles ...

Aitäh lugemast ja mõistmast!
Olen toetuse eest tõeliselt tänulik. Teemat lahatakse palju nii perele suunatud ajakirjades, foorumites ja Õpetajate Lehes.
Sellest võiks kirjutada pikki trakaate, isiklikult valgustasin kiirkäigul meie olukorda.

Kooli vahetamisest: proovisime sügisel linna erakooli kuhu võeti koos tugiisikuga linnapea laps. Direktor vastas eitavalt. Väike linn, liiga väike.

Võimalus Tallinna kolida või laps Pätsu kooli õpilaskodusse panna - väga raske otsus. Võimalus igal hommikul 100 km. kaugusele linna kooli sõita ja õhtul koju -tundub lapse piinamisena. Ja ei tohi unustada "igal pool on tundub parem, kus meid pole".

Nii et tuleb leppida või teha kõik, et laps suunatakse hoopis LÕK kooli (lihtsustatud õppekava) Praegu pole komisjon seda teinud. Selles koolis on rohkem erialaspetsialiste. Aga ka palju erivajadusega lapsi. Palju poisse. Tüdruk, kes leiab maakaardilt suurema raskustega riike, tunneb haruldasi loomi, taimi, kelle inglise keel ja emakeel on kõnes veatu, väljendusoskus üle keskmise-jälle ei sobitu.

Diagnoosi kardetakse, arvatakse, et see jätab märgi kogu eluks. ja tegelikult ei saagi kooli õpetajad lapse puude põhjusest teada, sest selline on seadus. See teeb olukorra veelgi keerulisemaks.

Üks minu hoolealune on 10 aastane poiss. Mind kutsuti, sest ta oli füüsiliselt teistele õpilastele ja õpetajatele ohtlik. Üksikasjadesse ei lasku. Meeleoluhäire diagnoosi tal pole. Neljanda klassi esimesel trimestril oli poiss esimest korda tublide seas, muidu nelja-viieline, aga käitumine kogu kooliaja mitterahuldav.
Mis oleks juhtunud, kui ta olekski suunatud nn. raskesti kasvatavate poiste kooli? Õnneks direktor oli nõus katsetama. Nii me siis taltsutame seda viitsütikuga pommi. Koos.
Selline töö mul, aga see ei takista bussi oodates esimese klassi poisile kindaid kätte tõmbamast. Mina hoolin.

Emmeliina ütles ...

Minu kaks lemmikut ühes: Pille Murrik ja Pille Kriisa
http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/mu-laps-on-liiga-tubli/?c_tpl=1114