Esmaspäev, 29. oktoober 2018

Ubuntu



Sõna suulu keeles, mis tähendab inimlikkust, vastastikust hoolitsust, ja harmoonilist kooseksistentsi.
Inimlik lahkus, inimlikkus teiste vastu, humanistlik filosoofia ja eetika, mille kohaselt  inimene on inimene läbi teiste inimeste. Selleni juhatas ühes hommikupalvuses õpetaja Annika Laats.

Võtsin seda kui märki koolivaheajaks.
Noored ja vana(d) - lapselapsed, ristilaps, enda lapsed, ema...Toetamas harmooniline keskkond ehk lapsepõlve - kooliaja ja noore pere loomise sünnikoht Väike-Maarja.
Saabastele kleepuvad vihmamärjad lehed, pannkoogi ja pirukalõhn. Õhtune ahjutuli, vahvlid ja väike vein. Raamatukogu laiad aknad ning pisikeste poiste kossutrenn. Muuseum.
Palju kära ei millestki, tahvel, arvut, telekas. Ja rõõm ning mure üheskoos.

Lõpuks pealinn ja kolm päeva iseendale.




Arvo Pärdi keskus Laulasmaal, kus laupäeva lõuna paiku fuajees seisev maestro oli kui märk, et olime täpselt õigel ajal õiges kohas.
...

Pühkisime männiokkad saabastelt, raputasime vihma juustest ja vaatasime suurepärast Jaan Tootseni ja Jaak Kilmi filmi "Muusikajanu". Seda saab näha ainult keskuse filmitoas. Muidugi oli veel vaadata. Keskust sobiks külastada igal aastaajal. Nii palju vaateid, sügavust ja mugavust!


Naeratavaid parklatöötajaid lakkamatus vihmas juba ei kohta. Või pole kohanud. Leti taga oldi samuti tasemel. Loomulikult on kõik veel arendamisel. Raamatukogud ja kuulamistoad ja..Ükski hoone ja sisu ei peagi valmis saama. Mitte kunagi.

Tagasi linna kulgesime lakkamatus autodevoos. Tundus nagu oleks kõik inimesed kuhugi teel. Kasvava tormi ootel varjusime hoopis Artisesse. "Tuultest tahutud maa" sobis õhtu jätkuks. Selle filmi puhul hämmastas kuidas ikka olid need kaadrid saavutatud. Minge kindlasti vaatama ja võtke sõbrad kaasa! Tagasi branne juurde kulgedes tahtis Lennusadama poolt keerutav tuul jalust pühkida. Kõik kolises, nagises, plagises, sahises, pahises, undas, ümises...
Ja jälle elus tuli ning loomulikult väike vein.


...


Hommikust ilma kartes eirasime Kumumõtted. Märts on veel kaugel ja ahvatlus lumisest Kadriorust tundus igal juhul kontimööda kui varrukatest sisse hiiliv tuul. Nii on jälle tulevikus põhjust linna tulla.
Sõelale jäi eelmise õhtu soe koht. Kino. Minu valitud "Rääkimata lugu" Astrid Lindgrenist. Ja see oli hea. Nii hea, et uurisin veel koduski üle. Pärti kuulasin samuti.

Kaheksa koolinädalat võis esmaspäeva hommikul alata. Tobeda kellakeeramise kiuste.


10 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

Päälinnabranne sõnas, et pärast Lindgreni filmi oli kummaline tunne - nagu oleks kellegi isiklikku ruumi sisenenud ja tubadesse piilunud. Ta mul selline tagasihoidlik. Mina vastupidi tuhnin ikka inimeste eludes. Kui Lindgreni raamat poleks nii kaalukas (voodis ei saa lugeda), siis oleksin ammu kogust koju toonud.

Anonüümne ütles ...

Kinos käimine on minu jaoks muutunud vahest lausa piinaks just tänu sellele, et naabriteks osutuvad tihti popcorni mäluvad ja imalalt lõhnavate toidutaldrikutega naabrid. Täna tulin poole filmi pealt lihtsalt tulema, kui nägin et kõrvaltoolide näitsikud panid ma oma poolikult söödud toidutaldrikud jalge ette põrandale ja hakkasid siis oma nutitelefondeiga "tööle". Pimedas üle nende toidupapptaldrikute hüpates väljusin poole filmi pealt, kuid sattusin veelgi jubedamate "lõhnaaroomide" keskele - Solarises oli lõhkenud kanalisatsioonitoru ning seda vänget haisu oli kõik kohad täis.

Emmeliina ütles ...

kulla Anonüümne, meie just Artises käimegi sellepärast, et seal peaaegu ei sööda. Kahju kui teil pole vedanud - naabrid kinos on olulised ja võivad tõesti filmielamust rikkuda. Kas kohta vahetada ei saanud?

Aga inimesed ongi erinevad. Isiklikult olen laulupeol kuldses keskeas proualt sõimata saanud, kui seisin pinkide ääres ja jõin kohvi. Teda häiris kohvilõhn.

Anonüümne ütles ...

Üksasi on laulupeo ajal kusagil väljas kohvi juua, teine asi on olla kiilutud ühte ruumi naabrite vahele, kes ei söö ega joo seal mitte nälja ega janu pärast, vaid et see on ameerikalikult popp. Ma ei ole kordagi sattunud kinosaali, kus poleks mõnel käes popcorni tuutut või taldrikutäis krõmpse koos kastmega ja joogipudeliga. Õnn, kui nad on minust kaugel, tõeline õnnetus, kui nad satuvad just viimasel hetkel mu enda kõrvale. Seekord loobusin üle toidutaldrikute hüppamisega uut kohta otsimast ja tulin tulema.

päevalill ütles ...

Hea sügiseste emotsioonide kontsentratsioon. Kaasteeliste väärtustamine. Mõtlemise ja meenutuste aeg. Sügis ongi ilus kogu oma sünguse ja ebamugavustega, millega ei peagi võitlema. Kui ikka kellelegi pole lubatud välja minekut, ei lähegi tuule ja vihma kätte! Mingil hetkel tuleb nagunii tahtmine minna 4 tuule ja saju kätte. kahju, et anonüümne on sattunud kõige hullemasse kinno kõige hullemasse seltskonda! Sellist õhkkonda muidugi ei taluks!

Anonüümne ütles ...

Miks kõige hullemasse ja kes need lubajad on ning mis puutuvad siia sügistuuled? Kinoajaks oleksin ma pidanud valima kellaaja, kus massid ei kogune. Hea õppetund, et kui pea ei jaga, siis annavad sellest märku kaasteeliste "erilised lõhnad".

Anonüümne ütles ...

Täpsustuseks mainin et käisin Apollos Colette vaatamas. Ma ei tea kus kinos see blogipidaja käis, kuid muljed nälginud kinokülastajate kohta on väga sarnased.

"Sa Juudas, kus saal oli täis! Ma olen kogu aeg kuidagi sattunud tühjadesse saalidesse kinupilti vaatama. Teine šokk oli, kuis kõigil olid joogid näpuotsas, no ma ei pea siin silmas neid lastejooke. Saalis oli selline veinivine üleval, et mul hakkas juba pähe (13. päev ikkagi, eks ole). Kuskilt lähedusest imbus minuni aga veel eelmise päeva jootusid, millele lisandus mingi pervo krõpsu (pakun, et sibulliga)hais - täiuslik kombo, ma leian."

http://maemaailm.blogspot.com/2018/10/colette.html

Emmeliina ütles ...

Kallis Päevalill! Nii kaunilt kokku võetud. Mnajhh, paljusus rikastab. Aga et sügis mu lemmik - ehk tuleb see sündimise kuust.

Aga täna on mul peas roheline kärnkonn, ühel õlal uss ja rinnal must ämblik. Sellele butafoorile sekundeerivad eilse luuleõhtu Ellen Niidu read näitlejast (ei leia kahjuks, aga riimuvad sõnad olid vist rolli ja lolli) Kui tead, anna märku.

Emmeliina ütles ...

Anonüümne koos Mae Lenderiga: järgmisel korral proovige Rakvere kinos õnne.

Anonüümne ütles ...

Tänan soovituse eest. Kui toetuda Päevalille sõnadele, siis ütleksin, et ju siis kaitseinglid mind soosisid, et poole filmi pealt tekkis mõte lahkuda. Kui oleksin lõpuni vaadanud, oleksin pidanud ehk sumpama lausa fekaalide sees. Ega see just lõbus õhtu ei olnud, kuid hea õppetund sellest, et vahest tuleb "märguandeid" jälgida.