Eile, koju saabudes vaatasin kohe Õhtulehe pildigalerii läbi. Tänatud - ei ühtegi tuntavat. Jalutuskäik Koplis, ei midagi intrigeerivat, aga jalutuskäik mööda Kopli baare-kõrtse, mis sest, et tuntud õpetaja-ajaloolase sabas pole just igapäevane. Aga ise me brannega tahtsime ja ei kahetse põrmugi.
Et olla esiliinil läksime tunnikese varem.
Kopli liinid on meie huviorbiidis juba kümmekond aastat. Ikka püüame korra aastas sealt läbi kolistada. Kindlasti ei saa paljud aru mis me sealt leiame. Ega ma ise ka oska vastata. Mulle kohe meeldib sealset olustikku pildistada.
Nüüd alustasime sellega, et tellisime Derevjaškas pelmeene ja pool õlut.
Peaaegu tühjas baaris.
Kui rahvas kogunema hakkas, siis oli istudes hea jälgida. Ega me teadnud, et Juku Kalle kaasatud. Retke ümber jutustama ei hakka, samuti puuduvad mul nende joogiasutustega igasugused sidemed. Lihtsalt tore oli koos 300 pealise salgaga matkata. Räägitu oli mahlakas, baarid ka hoopis teistsugused.
...
Kogu lõbu algas sellest, et meil koolis vaheaeg. Alles või juba? Panime siis seiklused paika. Tuurijärgne nägi ette näituse, mis oli lukus ukse taga. Kamille Saabre "Õun on nagu eestlane". Oh Tallinn, oh itiriik.
Õnneks jalutasime edasi ja kohtasime teletuttavat.
Kalasupp oli maailma maitsvam. Nagu näha ei jäänud midagi järele.
3 kommentaari:
Keerutades nagu orav rattas unistan vahest et mida ma küll teeksin kui ma poleks orav. Siit Sinu seiklus-juttudest saab seda aga suisa lugeda. See teeb kadedaks, aga heas mõttes.
Tubli oled!
Mina ka unistan, et võtaks kätte ja läheks mõnele neist linnatuuridest. Aga ettevõtlikkusest jääb puudu :(
Aitäh kommentaaride eest Udo ja Tegelinski. Ilma seiklusteta ma ei jaksakski igapäevases rutiinis oma saba taga ajada. Kõigil pole sellist linnabrannet ka.
Postita kommentaar