Kohe-kohe hakkas toimuma kohtumine autoritega. Sõnade- ja viiside. Triin Soomets ja Tiit Born.
Raamatuid ilmub meil nagu küllusesarvest. Enam ei jõua millegagi kursis olla. Aga see üks jäi kummitama. Küsisin samal õhtul Apollost järele. Aga see on lasteraamat, õpetas mind müüja kui tellimust vormistas.
Ei, tahtsin vastata, see on uneraamat. Igaks juhuks jätsin ütlemata. Väike linn, kõik teavad kõiki, mine tea, mida veel arvatakse.
Raamat pole veel saabunud. Unerong küll. Täna öösel sõitsin läbi lapsepõlvepaikade. Ilus oli. Nelja paiku tõusin, vaatasin kella ja vaatasin edasi. Järgmine uni enam nii ilus polnud. Õnneks kole ka mitte. Ühe jõudsin veel vaadata. Laupäeva hommik ju. Kiiret pole.
Unenäod on minu argise elu teine pool. Oleneb. Isegi pea asend ilmakaare suhtes mõjutab. Ausõna. Olen proovinud. Selles tuleks väikelapsi usaldada. Ilmselt kasse ja koeri ka. Mõned magamiskohad on ja jäid lemmikuteks. Teistega on nii, et olgu või sada dormeomadratsit, tatrapatja ja suletekki - ei tule seda õiget unerongi.
Päeva õnnestumine algab unest. Päeval elan päevaelu - öösel rändan unedes. Mida huvitavam öö, seda tegusam päev. Mida õudsem öö, seda ebaõnnestunum päev. Mida ilusam öö, seda leebem olen. Ega asjata soovita: head ööd või ilusaid unenägusid.
Leidsin ainult ühe luulejupi. Asi seegi. Aga alati on võimalus ise juurde kirjutada.
Unemaal teeb nalja rebasega unerebane,
klähvib unesegasena; läheme ja lebame!
Unemaal näeb unetähti, unekuu seal särab.
Unemaale üpris tihti sõidame siit ära. (Triin Soomets)
...
Nägin und, nägin kummalist und
nagu ei kunagi varem.
Üks tüdruk, üks päris tüdruk
püüdis peegliga päikest
nagu ei kunagi varem.
Üks kummaline tüdruk oli see
seal kollaste lillede keskel.
Võib olla oli see minu enese mina
püüdes päikest peegliga
Aga hommikul olid pihud päikest täis.
(1973, 18 aastane mina)
Lisa: sain raamatu kätte
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar