Kesknädalal on tore kodus toimetada. Petad ennast, et suurpuhastust tehakse ju ikka reedel-laupäeval ja nokitsed niisama - tõstad siit ja tõmbad sealt. Loed ja kirjutad. Sisimas tead, et niikuinii mingil hetkel see vaikelu mõraneb. Nagu nüüdki. Helisitas Poeg 3. Kui arvate, et tahtis teada kuidas vanakese tervis on, siis olete petta saanud. Loomulikult läheb nädala lõpus lastehoid lahti. Rõõmuga.
Seniks aga...kirjutan.
SÜGISELE VASTU
Saime Anneli ja autoga endale lubada tervelt kaks päeva vabadust. Kas nüüd või seda sõitu ei tulegi.
Alustasime minu mõistes vara ja tankisime üheksa paiku. Seejärel varustasime ennast joogi ja magusaga. Nagu ikka pikale reisile asudes.
Ja me tegime seda jälle! See tähendab, et plaanisime sõidu käigus. Suunal Väike-Maarja. Ilm oli udune ja vihmaootel. Meeled olid ergud ja seikluste ootel. Vurasime Maarjast läbi. Vuhh 15 aastat lapsepõlvekodu , vuhh esimene abielukodu ja juba Kiltsi, õieti Liiduri 24 (miks on küla külas, ma ei tea) maja, kuhu titt-mina maabusin. Küll aastaks, aga ikka. Vaene maja ohkab tee ääres ja muutub üha õnnetumaks. Satitaldrik, kardinaräbalad ja roostes jalgratas. Keegi vist ikka siin veel pesitseb, sest puudevirn paistab tagahoovist.
Kuigi sõidukiirus keskmiselt aeglasem saabub Pikevere rist. Pikevere pole mulle kunagi mingit muljet avaldanud. Vabandust nende ees, kellel see koduks. Varangu mõisa juurde jääb ka seekord pööramata, uued sihid sirendavad silme ees.
Esimene pärispeatus tuleb peale Kapu risti. Kahel pool teed on väravad igavikku.
KOERU kalmistud oma sügiseses vaikelus. Kuna Nostalgiamuuseumis käis tuline võitlus vanade haudade ja raudristide pärast, siis teeb rõõmu, et siin on praegu veel surnud rahule jäetud. Koeru Vana kalmistu on aastast 1846
mängisin veidi pildiga ...
ja uus
raudristid
ja rohus
otsin alati mingi huvitava hauatähise
kivimüür ei näi lõppevat
Eriti pikalt ei uurinud, jalad saavad märjaks.
Alevi keskel hämmastab vanasse kõrtishoonesse paigutatu.
No karske koht - ilmselt on suurem nõudlus ikka kaubandusele, mitte kõrtsindusele. Keskpäev ja rahvast peaaegu polegi.
Maarja Magdaleena kirik...
Koht oma olemuselt veidi Väike - Maarja moodi.
Anneli mäletas, et kohe-kohe peab tulema pikk pikk müür. Aga me kumbki ei teadnud missugune kaunis üllatus ootab meid müüri taga.
Aruküla mõis
Värskelt nõelasilmast tulnud, renoveeritud (jälle) norrakate abiga. Huvitav, mis värk nendel norrakatel nende mõiskoolidega on. kas neil endal ei jätku?
Selles kaunimast kaunimas hoones tegutsevad algklassid ja muusikakool.
2011 põles mõisa tõllakuur. Kuna hoone oli niigi räämas, siis erilist varalist kahju ei tekitatud. Kahjuks ei ole olnud jõudu kuue aastaga midagi ette võtta.
aga siia puhutakse küll uut elu...
Me oleksime võinud Koerusse kauemaks jääda, aga aeg sundis takka. Pool tunnikest on muidugi väga vähe. Mine tea, ehk kunagi veel...
Et saada Viljandisse tuli minu meelest jõuda Mäekülasse, Anneli meelest Imaveresse. Ega me kaarti kasutanud. Sõitsime. Lihtsalt.
ja poole tunni pärast kohtasime niisugust maja. Suurelt teelt eemal
ühes külas
sõites veel veerand tundi leidsime uue aarde...
Koigi meierei - nagu kirik
järjekordne iludus - Koigi mõisakool. Korraks kodulehte kiigates tundub täitsa toimiv kool olevat. Kui ikka esimesse klassi läks 10 õpilast, mitte üks ja lõpetas 7. Õpilaasi kohtasime küll, Ootasid bussi ja tundusid rõõmsate nägudega.
Ega ma teadnud sellisest kohast Eestimaa peal.
PILISTVERE
Anneli otsustas mulle keskpäeval näidata midagi, mida tema juba näinud oli - mina aga mitte. Algus maantee ääres oli hämmastav. meenutas veidi Amblat. Või Esnat.
....
,,,,
....
....
Oleme saabunud Nurmekunna muinasmaakonna keskusse. Eestlaste küla on olnud selle koha peal tuhat aastat. 13.saj. algab Pilistvere kui kirikuküla ajalugu. Kui valmis raudtee, siis kolis elu veidi rohkem Võhmasse. ka nõuka aeg ei suutnud siinset miljööd hävitada.
Just kiriku vastas, kollase maja juures ongi muistne külakoht
Pilistvere kirikuküla
ja kalmistu
Aga nüüd
hoopis teisele lainele
Pilistvere Kommunistlike Genotsiidiohvrite Memoriaal, mille rajamine sai alguse 1988.a.
Koht, mille olemasolust polnud mul aimugi
...
....Murekivide kangur, kuhu on toodud kive igaast Eesti kihelkonnast ja paljude väliseestlaste poolt. Kivikangur põhineb vanale rahvatavale, et kohta, kus toimus veretöö, aetati kive
....
13 maakonnakivi on kujundanud Viljandi kunstnik Aate-Heli Õun
...
Paika ümbritseb mälestuspuude hiis, kus leidub üle 1000 puu ja põõsa.
Memoriaalist on väga palju kirjutatud, ei hakka ümber jutustama.
Kell hakkab üks saama, oleme teel olnud kolm ja pool tundi.
järgneb
7 kommentaari:
Hoopis teine asi, kui külalisteloendur ära võetud. Blogi läheb lahti sekundiga :)
Ehh, täna oli loendur tagasi ilmunud ja blogi keris end lahti taas minut aega.
ma üldse ei saa aru kuidas see blogi ise toimetab, ütleb nelja ititmehe ema :(
Äkki see 4 on lihtsalt liiga suur number, sellepärast? Ja enam ammu ei koristata laup-pühap, see rikub vaid nädalalõpu. No kui just ei ole endale mingi vabandatav põhjus ja põnev korrastamine. terv. sõber kaugelt külast, 1,5 km kauguselt
Päevalill :D
See kollane maja Pilistvere kiriku vastas on pastoraat. Seal on veel ka teine ja suurem pastoraadihoone - esimene maja paremat kätt kirikust surnuaia poole sõites. Samuti täitsa ajalooline koht, kuna seal elas Vello Salo ja kirikus toimus ERSP asutamiskoosolek.
aitäh, triina. Pilistvere oleks väärinud omaette lugu, aga ...
Postita kommentaar