Ühe rännunaise tee...

Poeg  andis mulle võimaluse veeta 15 päeva Hispaanias, Andaluusias, Granadast 10 minutilise autosõidu kaugusel külakeses, mille nimi kõlas nagu carpacio, aga tegelikult mitte,
Mina muidugi polnud nõus-et kuidas ma üksi lendan, keeletu nagu ma olen. Siis pandi mind fakti ette ja broneering meilile.

LENDA JA ÄRA KARDA
ega ma lendamist pole kartnud, hoopiski lennujaamu. Seekordne reis algas Tallinna lennujaamast. Täiesti ilma saatjata. Tundsin ennast nagu 19 saj. aadlipreili, kellele pole turvat kaasa pandud. Õnneks ei pidanud kaua kartma, Finnair Vantasse väljus õigeaegselt 17.25.
Imekombel oli hirm otsekohe möödas ja hakkasin nautima. Õnneks oli mul aknaalune koht. Rida ja veel mõnda rida jagasin lõunamaalastega,  kes vastavalt temperamendile lärmasid st. vestlesid nelja ja poole tunni pikkusest õhusõidust kolm ja pool. Enne maandumist jäid vaikseks ja magama. Pakuti tasuta jooke st. Marli mustikajooki, vett, kohvi ,teed. Lausa kaks korda. Tegin pilte ka, ma ei saa muidu. Välja vaatamine oli pea kogu lennu vältel nii kaunis, et kaasavõetud raamat jäi kotti. Avastasin ettesöödetud ajakirja tagumiselt lehelt hoopiski kaardi lennuteedega ja pikkustega. Kahjuks ei julgenud seda ärandada. Mälu järgi taastades tundus, et tegemist  umbes 3300 km. õhuteega Malaga lennujaama.

pilt esimesest lennust

ja teisest, kui oli veel valge

Kohale jõudes olin veidi uimane. Lootsin imet. Lugedes kirja Helsinki teadsin, et see juhtub. Ja juba nad tulidki, mu teine perekond. Mariann hüüdis kõva häälega üle lennujaama: Vaadake, vaadake, ma leidsin vanaema!!!
Saime paar pilti teha, veerand tundi jutustada ja juba nad läksidki. Nemad minejad, mina tulija.

KÕIGE HULLEM KOGEMUS
Jäädes üksi, püüdsin suurest jaamast väljapääsu juhatavat exit noolt leida. Nooled olid, aga need polnud need uksed. Need lihtsalt ei avanenud. Poeg 2 oli lubanud oodata väljapääsu juures. No et siis ma helistan, kui ei leia. Millega ma helistan, kui telefon ei kuuletu. Lõpuks leidsin õige väljapääsu. Aga see polnud veel kõik. Keda polnud, oli Poeg. Kes olid, olid võõrad mehed, eranditult mehed, igal neist käes silt, millel enamasti naiste nimed. Emmeliina nimelist silti polnud. Poega ka polnud. Kui juba kolm meest mulle Taxit pakkus, siis ilmus nurga tagant kaval poeg. Ellujäämisõpetus oli läbitud.

ELUPAIKA

Kell oli vist pool kaks öösel. Sõita mingi 160 km. Tuledes linn mäe veerul, autotühi kiirtee, ja lõpuks kohal. Kõht oli tühi, sõin oma viimase rännumehe leiva ja pugesin põhku.

Kolmandast augustist oli saanud neljas ja kell näitas viiendat hommikutundi.