Lihtne elu

Ärkad, kuulad erinevaid lindusid akna taga, mõningad hääled jõuavad teisele korrusele- keegi käivitab autot, keegi räägib valjult lastega... Suled akna ja paned ventika tööle. Lähed kööginurka ning setid veekannu tööle, mõõdad kodust kaasavõetud Pauligi tassi ja istud arvutisse. hetkeks, lubad endale. Kui kohv joodud. Seejärel toimetad toiduga. Vüllad pannile head oliivõli, lõikad sibulad särisema, suvikõrvitsa viilud ka ja kõige peale klopitud muna. Söödud, tõmbad päevikad selga ja basseini äärde. Võid kohata omaeurooplasi st. hollandlannat kahe musta nahavärviga imetoreda lapsukesega ja veel mõna punase nahalist heledat isendit. Aga võid ka juhtuda momendil mil basseinipoiss põhja riisub. (ettvaatust filmilik kaader) See eeldab väga varast tõusmist.

Nii võid venitada senikaua kuni kõht tühjaks läheb, isegi vetsud ja dušš on kenasti olemas. Võib lugeda varju all või päikse käes, võib lasta kodustel helistada ja küsida traditsiooniliselt: kuidas teil siis ilm on? Ja siis kõndida telefon kõrva ääres mööda basseini avastades äkki, et ups, sügav.

Ja siis algab kuum aeg. Minul küll erilist vahet pole, aga kolme paiku on targem tuppa varjuda. Võtta kapist jääd (poest tuleb see muidugi kappi osta) 60 senti küllaltki suur kott, valada klaasi Sangriat või mulliveini (1.30 kaks liitrit) ja eriti mitte süüa. Siis saab eelmise päeva pilte laadida ja proovida väga heitlikut netti kasutades kodukondlasi informeerida ja Andaluusia, Granada jm. kohta pojalt eestikeelset infot pigistada.

Kui kuumuses saab palavus on näiteks võimalik küla peale minna. See peaaegu capucino nimega küla pidavat olema iidvana. Mingi 700 aastat kindlasti. Tegin pilte ka

Siseõu kuhu läbi kolme korruse suubuvad kuus ust

Minu mägi ja tee basseinini

....

tagasivaade,  kas ikka päikesevari ees

salarada

ja uskumatu avastus  bassein on jääńud pildistamata

egas midagi, tuleb minna maja ette

selline siis, minu maja

kirik

minu joogivesi

...

minu oliivipuud mägede varjus

TEGELIK ELU

Poeg aitas netist uurida, et tegemist väga vana külaga. Praeguseks on rahvast 400 inimese ümber. Poodi pole, ainult õhtune Tapasebaar, kuhu igal ööunnil (meie mõistes) kogunevad õue paigutatud laudade taha pigem keskealised kui noored. Kogunemiskohti on veel: keskväljakul paiknevad hilises keskeas naisterahavd istudesilmselt kodust kaasa võetud valgetel plasttoolidel. Selliseid väikseid pundikesi näeb puu all. Kuna mulle meeldib akendesse piiluda, siis üks pere on eriti avatud, seal istub ikka kümmekond inimest koos. 

Arhitektuuriliselt on väga vanu maju kus keegi ei ela ja ka paar villat. Restorani ja mingi kultuurisse puutuva sildiga hoone on suletud, selle taga ehitatakse ilmselt uut. Õues on mingid agregaadid, arvan, et õli pressimiseks, sest iseloomulik lõhn hõljub õhus. Ühte traktorit nägin ka, Selline elu

Pühapäevasele jumalateenistusele koguneti enne kümmet. 

Keegi ei räägi inglise keelt, Tänaval olen kohanud kolme hulkurkoera ja ukse taga musta kassi. Tean, kes selles süüdi on, Kassisõber minia loomulikult.

LIHTNE ELU

jätkub. Õhtul toimetan mingi söögi, kirjutan blogi ja poen põhku. Mereannid on meie Selveri suguses poes sellise hinnaga: kaks karpi molluskeid u. 2 raha, 3 karpi väga head tuunikala 2 raha, 3 karpi mingit huvitavat kala 2 raha. oliivid 70 senti, jääsalat 60 senti kilo, oliiviõli 3.30 suur pudel, punane vein 89 senti pudel.Saame hakkama, lihtsad inimesed ju.

Ööseks teed  akna lahti.Hommikuni.