Eile mõtlesin üksindusele. Kas üksi olemine on üksindus? Kas kahekesi olemine on kaksindus? Aga mitmekesi? Kuidas seda nimetada?
Kuigi elan kaks ja pool aastat kaksinduseta ei tunne ma üksindust. Sellele vaatamata olen hakanud vältima nn. kolmandaks rattaks olemist. See tähendab omavanuste kaksindusse mitte sobitumist. Selges keeles öelduna: pelgan sõbrannade mehi. Ja kui niimoodi edasi läheb, siis välja arvatud pojad, kartus süveneb. Varsti silmitsen neid 60-seid nagu harukordseid eksponaate, kes minu jaoks moodustavad võõrliigi. Muidugi on kaasa aidanud viimased viis aastat täielist naiste maailma st. töökollektiivi.
Isegi meessugulasi napib st. pole. Kõik see vähene on Teisel pool.
Siiski üksikuid erandeid on. Naeratan endiselt bussijuhtidele ja taksojuhtidele. Isegi julgen nendega vestelda. Veel. Aga ei tea kui kaua.
Olen nii väheatraktiivseks muutunud, et isegi bussijaama läheduses vegeteerivad joodikmehed ei kergita minu lähedusse ilmumisel pead ega kaabut. Vot nii.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Üks penskar teisele: eks me siis surnuaial näeme :)
Täna kodukandi surnuaiapühal kohtasin kahte vanemat koolivenda ja kahte klassivenda. Kooliõdesid ka, aga see polnud nii huvitav :P
Postita kommentaar