Tuleb kohal olla 17.07.2017

Esmaspäeval oli meil kokkusaamispäev. Pärast laulupidu polnud silmast silma näinudki. Kõrvast kõrva ehk telefonipidi kuulnud küll.  Rakverre kutsus meid kultuuri nautima kontserti korraldaja.
Maagiline 17 ehk 17.07.2017.17.17
Nimetame teda sõbralikult R. Kuulajaid oli  nagu Rakveres ikka. Esineja seevastu ei mahtunud neist mitme kultuuriruumi. Igaüks ei kannata kuidas "lahtise peaga ahvinäoga poiss" Indrek Spungini loomingus ja etteastes istus õues ja vitsutas vahvlit. See oli etteaste kõige leebem osa. Kui kultuurijuht oma alaealiste lastega lahkus kuulsime, et "mul ei ole midagi selga panna ja oma nahka ei oska ma välja kanda". Ja veel muud ka. Mina oma õrnade kõrvakestega pole see päris sihtgrupp, aga pean ütlema: põnev oli. Ja meelde jäi.

Kahjuks pidime enne õiget aega lahkuma. Oli jälle selgunud tõik, et "Jah, ilma autota on kurb maailm!" Mitte mul, vaid meil koos Päälinna brannega. Temal juhtimisomadused, aga autut netu. Enam. Kunagi oli kollane Sapakas. Ja isa punane Mosse. Mingi Zigull ka. Kindlasti isa oma.
Vahepeal oli isegi mees. Autoga.Siis kadusid mõlemad.
Kolme sõnaga pidime ilma autota leidma tee rannaäärsesse paradiisi, kus meid oodati. Saime hakkama. Autoabidega. 1913 aastal suvilaks ehitud, vahepeal elumajaks kohandatud maja. Õu, vaikus, männid, kibuvitsad, jasmiinid...Meie. Hiljem puudega köetav saun, värsked kasevihad, naiste seltskond (välja arvatud pisike prantsuse poiss). Gurmee: grillitud broilerimaks ürtidega, must leib kilu ja munavõiga, lehterkukeseenemoos, kreegi tšatni, valge vein. Suvi.

Kuna ise ei oska, siis pole häbi lasta teistel rääkida:
Vanad majad on natuke nagu vanad inimesed, tihti tüütud, aga kui tuleb selline eriline hetk, kui nad millegi üle ei kaeba, kui miski neid ei sega ja kui neile meenub, kui nad muutuvad oma elu rahulikuks jutustuseks, siis on neil korraga palju pakkuda. See hetk tuleb lihtsalt ära oodata, selle saabumist ei saa kiirendada. Ja kui ta on, tuleb kohal olla, midagi muud pole vaja teha. (Tõnu Õnnepalu)

)