Kirjand teemal :Minu elu

Nädala lõpp algas reede lõunast. Kuna alevibussile paar tundi aega palusin ennast Waldorflasteaeda kohvile paluda. Selle majaga mul eriline side.
Poeg 4 lasteaia ja viiuldamise koht
Poeg 3 klaverdamise koht
Lapselapse lasteaia koht
Branne töökoht
Mõnus maja, laadisin ennast  nädalalõpu ootel täis.

Toidukott kraamist pungil valisin mitteotse bussi. Millegipärast meeldib mulle mööda külavaheteid kolistada. Ja inimesi vaadelda. Seekord oli "pinsipäev" ning rahvast suurte kottidega  tunduvalt rohkem. Kui 30 km. raadiuses alevipood ja maakonna keskus, siis ikka linna. Olen selle üle aastaid juurelnud, et miks maarahvas just pensioni saamisel otsekohe kulutama tõttab. Summa ju kuu aega üks. Sellest mõistatusest pole ma läbi närinud.
Sattus mõnus juht, lubas mul ema teeotsas väljuda. Nii säästsin pea kilomeetri. Ema oli silku praadinud. Delikatesstoit. Mõne tunni sain olla ja juba tuli saapad jalga tõmmata ning teise alevi otsa poja pere juurde kõndida. Ilusast ilmast oli saanud lörts ja lumi. Kiirustasin.
Pisipiiga, 3,5 võttis asja kokku: Kui poiste reede tuleb, siis tuleb poiste saun. Kui tüdrukute reede, siis tuleb tüdrukute saun. Tüdrukute reedet pole veel olnud. Seekord vanemat poega, kohe-kohe kaheksaseks saavat kaasa ei võetud. Ainult viiene. Ega poiss kurvastanud, saigi rahulikult isa toolil istuda ja Raketti vaadata. Ja vanaemale kabes pähe teha. Muudes lauamängudes ka. Leppisime kokku, et isa kojutulemise ajaks saab lastetuba korda. Mnjahh.
Ilmnesid minu nõrgad kasvatusmeetodid. Laste isa, koju tulles: kas olite vanaemale head lapsed?
Järgnes kahtlane vaikus. Isa: kas ta ütles, et peate mänguasjad ära panema? Pisipiiga: ta ütles küll, aga ta hääl läks kogu aeg ikka kõvemaks ja kõvemaks.
Unejutuks valiti Viplala lood. Püüdsin küll väga monotoonse häälega lugeda, aga ikka kulus kaks peatükki. Jummel, kui väsinud ma olin. Poeg läks ööseks tööle nagu itimehed ikka ja mina vajusin diivanile.

Laupäeva hommik algas kallistustega. Ja pudruga. Poeg oskab väga maitsvat hommikuputru keeta. Sekka vägesid juhatada. Lubasin pärastlõunal tagasi tulla ja asusin teise alevi otsa ema juurde.  Kaasas telefoni teel antud juhised: Mida osta Grossi poest st. mis on täna odav. Alguses mõtlesin poisid kaasa võtta, aga ilm polnud suurem asi. Muidugi astusin läbi lemmikkaltsukast. Lemmik sellepärast, et naised töötavad seal vabatahtlikult, hindu pole, Töötab mudel, et kellel on, see annab. Euri. Olen ka ise sinna üht teist viinud. Ema oli kanasuppi keetnud. Delikatesstoit. Jutustasime tunnikese ja tuligi teise alevi otsa tagasi minna. Poeg tahtis bändiproovi. Kuna need aktiivsed lapsed, kõik kolm, vajavad lõunauinakut, siis sain isegi arvutisse. Hiljem järgnesid jällegi lauamängud ja muu tants ning tagaajamine. Kella kaheksa paiku asusin alevi teise otsa ema juurde teele.

Õhtune alev oli vaikne, mõni üksik kõndija ja poe juures paar autot. Mulle meeldib õhtul tuttavate kortermajade akendesse piiluda. Kuigi nende taga ei ela enam ühtegi klassiõde-venda. Nende vanemad on ka enamasti manalateel. Nii vanad oleme. Nüüd veel väikse koolimaja õuest läbi ja polegi enam kaugel.
Ema oli ahju tule teinud ja vaatas loomulikult Eesti laulu. Edasi vaatasime juba koos. Kõrvale sõime silku ja rüüpasime õlut. Emale kirsi, minule see teine.Suvel 90-seks saav  ema oli tulemusega rahul. Ikkagi võitsid  eestlased, ;)
Diivanilaual ootasid ajalehed. Virumaa Teatajad, Maalehed ja Õhtulehed. Majanaabrid jagavad omavahel. Arvate, et lugesin. Mõned surmakuulutused ja oligi kõik. Uni.

Pühapäeva hommikul pidin vara ärkama. Miks? Sest vaja oli minna alevi teise otsa poja juurde. Lubasin. Poeg tahtis koos sõpradega  järjekordselt Äntu järve jääauku. Ma ei tea, kas kell üheksa on külmem või kardavad nad, et hiljem mõni matkaja näeb? Lapsed olid loomulikult üleval.
Lubadus, et lähme rajoonilinna raamatulaadale tuli välja teenida. Peaaegu oleks juba sõit seisma jäänud. Kisa paisus lihtsalt liiga suureks. Imekombel jõudsime lõunasele bussile. Sellele, mis sõidab läbi külade. Kolm last rihmastusid kenasti tagaistmele. Issi süvenes telefoni, mina vestlesin lastega nagu Pere ja Kodu õpetab. Veidi rohkem kui pool tundi ja olime kohal. Õnneks oli suurem hulk rahvast juba ära käinud. Kuna lastel kodus palju raamatuid, siis lubas isa , et igaüks saab võtta kaks. Valikud olid alguses kaanepiltide järgi, hiljem vahetati, kui aru said, et keegi ei keela. Esineti ka. Pisipiiga istus kuulekalt, aga poisid traageldasid ringi. Paar tundi oli paras piir. Ilm polnud kiita ja lõunauni tegemata. Korra küll mindi riidu ja vennad vandeseltlased hiilisid kahtlaste nägudega minu kodubussi poole. Tulutult. Lubasin varsti jälle külla tulla. Jäid uskuma.

Koju jõudes olin millegipärast väsinud. Vaatasin kordusest noort inspektor Morse ja pidin tukkumise ajal mitu korda tagasi kerima.

Õhtul oli poeg mulle saatnud FB sse artikli "Lapse seitse tähtsat omadust" . Kui kolmega korrutada, siis 24.


Lõpetada tahaks viie aastase lapselapse (see pere keskmine) mõttega:  Pension on see kui sa oled vana inimene ja ei saa enam kodust välja.