Pruuni kapi saladus

See kapp oli juba algusest saati ebasoosingus. Hankisime ta taaskasutuskeksusest just mahutavuse pärast kuna noorematest poegadest olid saanud mitte enam nii kodulembesed noormehed ning sinna mahtusid kenasti Waldorfkooli suured vihikud ja muud modru. Ühistel läbirääkimistel tegin otsuse: kapp peab välja kolima! Kraami paigutamiseks soetasin Koduekstrast pappkarbid, mille voltimisel jõudsin enam vähem märkimisväärse tulemuseni neljanda karbi ja kaanega. Ühesõnaga - selle tööga jääksin nälga. Kolm poega said oma karbid. Neljandasse paigutasin väga katki loetud, minu esimesed lasteraamatud.

.

.....

Veidi aja pärast nimekiri täienes

.....

ja üks isegi võõramaa keeles

Septembri puhul tore meenutada.
Kuna olin pea nelja aastani rohkem voodi ja vankri kui jooksulaps, siis olevat ma väga varakult, ilmselgelt igavusest, lugema hakanud. Kindlasti algas kõik nii, et ema luges ette ja mina omandasin kirjapildi ning tähtis paista tahtmisest võtsin raamatu ette ning "lugesin" kogu materjali peast.
Sellepärast polnud mu lugemisvaramus trükitähtedega raamatuid. Varsti polnud vajagi. Tähed jäid pähe ja lugemishuvi kasvas.


Kuue  aastaselt läksin esimesse klassi. Minu Esimest aabitsat mu raamatute hulgas polnud. Mäletasin suurt sinist kukega raamatut ja näed, mis lõpuks välja tuli.
Leidsin osta.ee-st. Tänapäevani ei mõista, miks meile alguses seda "päris" aabitsat kätte ei antud. Silvia Väljali piltidega.

Lugemine loeb, eks!