Pandivere talupäevad olid keskpäevaks hoos. Nii oligi Marju majatagune autodega kaetud. Küll see oli ütlemata lahke maja. Ootas külma Pandivere veega ja mõnusate suhu pistetega.
Mustsõstra vaht sai kiirelt otsa, kuid ohtrate rosinatega leivasuppi jätkus terveks päevaks. Rääkimata igasugu magusatest pipstükkidest ja kiluleibadest, mida kaunilt verandalt pakuti
Perenaine kogus seltskonna jahedasse rehetuppa, kus troonis SUUR REHEAHI. Kahjuks ei allunud pildimasin pimedusele ja saamatule piltnikule.
Õnneks oli õues hele. Imetlen veel tagantjärele kuidas mõned naised nn. meestetööd teevad ja talu taastavad. Noorus ja oma olemine annavad selle ürgjõu. Ja juured ka.
Mis kiskusid Viljandis kirikumuusikuks koolitet noore naise vanavanemate tööd jätkama. Alati võib ukse tagantkätt kinni lüüa - las laguneb ja linna või väljamaale pageda. Siin õnneks nii pole. Marju rääkis rehetoa muutmisest just selliseks nagu ta kujutlus tahtis. Palkide vahelt sai õngitsetud saja aasta taguseid viljateri, mis ootavad mulda katsetamist. Kellelgi olevat niimoodi õnnestunud vana rukkisort ellu äratada. Just selline, minu lapsepõlve kõrge rukis, mida eestimaa tuuled, vihmad ja marud madalaks ei lükka. Kuna rahvast tuli ja läks, siis tuli talujutte korrata. Need, kel rohkem aega, said talulillede ilu imetleda ja põõsast marju suhu pista. Kui tähenduslik nimi - Marju marjad. Aga ega ta üksi, ema ja õde ikka ka. Kuigi õde elab igapäevaselt mujal oli ta külakostiks kaasa toonud terve murutäie rahvatantsijaid. .....
Kõik, kel tantsulust jalgades võisid kaasa kepsutada perenaise pilli järgi.
Lisaks oli tal abijõud.
meenutus aastast 2007Ühel päeval, kui oma järjekordselt retkelt koju maabusin leidsin, et toakask oli ühe õie kasvatanud. Pärast kahte aastat. Juurdlesin selle tähenduslikkuse üle kui Poeg 3 helistas. Emme, ma ostsin kitarri! Lõpuks ometi. Ja kohe läks vaja ka. Viimati tegid nad Marjuga koos muusikat poja kooli lõpetamisel.
Läks hinge.
Poja kolm võsu jõudsid pärast kohustuslikku lõunaund koos emmega kohale. Sellest hetkest olid mu käed kinni. Süli ka. Ei mingeid pilte enam, vaid puhas olemise rõõm!
Tagasi läksime kolm kilti kes jalgsi, kes tõuksiga, kes jalgrattaga. Ja siis algas selline vihmasadu, et
Õnneks korjas
....Pikk kirjutamispaus, mille jooksul pidin taga ajama minu territooriumile tunginud herilast. Ma üldiselt putukaid ei mõrva, aga oma tuba tuleb sissetungija eest kaitsta.
Kuhu ma jäingi. Ühesõnaga korjas üks lahke autoomanik pool seltskonnast vihma eest pakku. Ristimisest sai päästetud pill ja pisipiiga. Mina ka. Teised tilkusid rõõmsalt koduni. Õnneks oli ülisoe.
Olen ütlemata rõõmus, et mu lapsepõlve ja noorusmaal on selline muuseumi juhataja, kes elab õiget maalase elu ja tore, et ta külalisi oma õue avalikult piiluma lubas. Annaks Jumal talle vaid tervist ja pikka iga.
Vabandus pildivihkajate ees. Ma kohe mitte ei saa ilma.
Talukoerinna Lote reserveeris mugavaima platsi
Külaliste ootel
........kohalik trikimeister näitas võlutrikke
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar