Suvepaigatu

suvepaigatu (enda väljamõeldud sõna: maakoduta, aiata, võib vajada abi hinge paikamisel)

Kolmapäeva varahommikul kaotasin une. Riiulilt jäi kätte ema tellitud juunikuu "Elukiri" nimilooga Igor Mangist. Sain teada palju eluloolisi ja huvitavaid fakte. Just see oli see hommik, mil lugu tõeliselt huvi pakkus.
Nüüd aga järg, mis pani pead vangutama. Kuna Sagadis endiselt kolmapäevased Öömuuseumid, siis tekkis soov minna. Kahjuks oli autobranne köhane ja ei võtnud vedu. Helistasin siis sagadibrannele ja küsisin ennast külla. Tal oli väga hea meel. Vähemalt hääl ütles seda. Ainult keegi Küllike pidi ka tulema. Tallinnast. Kuna oleme brannega palju maailmaasju arutanud julgesin otsustada. No et ei ole tüliks. Enne aga uurisin, et kes on see salapärane K. Vastuse peale välgunool just ei tabanud, aga arusaamine tuli küll. Tegemist justnimelt Elukirja looga, Igor Mangi naisega. Sellised asjad juhtuvad. Kindlasti teiega ka. Mõtled inimesele ja täpselt sel hetkel ta helistab. Mõtled inimesest ja juba ta kõnnib linna peal vastu. Juhus - ütlete. Ei usu. Sest kõigil ja kõigel on seos.

Läbi külakohtade kolistavas bussis nägin mitmeid suurte poekottidega inimesi. Peamiselt vanemat sorti. Poeelu väljasuretamine paarikümne kilomeetri raadiuses on juba nii tavaline. Hea, et bussid ikka veel sõidavad. Nautisin väljavaateid ja kuulasin enda mõtteid. Ajaleht ja prillid jäid kotti ootama.

Vastuvõtt oli kuninglik. Kukeseenekaste, kohalikud keedukartulid ja kurgid. Nii et minu poolt jäi kallisse hotellirestorani raha viimata.
 ......

 Veel üks terrassikohv ja juba tuligi loengusse sättida. Teema oli intrigeeriv, mõisasaal rahvast täis.

OKULTISTID JA SELGELTNÄGIJAD 20 saj. Eestis - Toomas Abiline.
Mmmm, põnev.

 Muidugi pole ma tunnise tiheda loengu edasikandja. Üks uskumatumaid seiku oli kuidas
 meedium Mai Kalamees, kel hariduseks ainult kolm klassi külakooli, ennustas, milline saab välja nägema Tallinn aastaks 2000: rahvas lõbutseb jaaniõhtul kui äkki on taevas täis nõukogude Venemaa sõjalennukeid, mis ründavad Tallinna. Puhkeb sõda, mis kestab palju aastaid. Purustatud Tallinnast saab 5000 elanikuga provintsilinn ja pealinn on Tartu
Kel huvi rohkem võib lugeda http://www.pealinn.ee/koik-uudised/selgeltnagija-2000-a-on-tallinn-purustatud-ja-pealinn-hoopis-tartu-n162828
Lektori arvates võime igaüks seda ennustust tõlgendada nii või naa.

Kodus mõtisklesin selle üle, mis tõmbab inimesi selgeltnägijate, ennustajate ja horoskoopide -tähekaartide tegijate juurde. See pole ju pelgalt uudishimu ja meelelahutus. Üks selgeltnägija on öelnud: õnnelikud inimesed ei tule kunagi minu juurde. Ilmselt on selles asja tuum ja võti.
Isiklikult pole ma ühegi ravitseja juurde läinud, kuid elu on mõne lihtsalt minu juurde toonud. ja Selgeltnägijate tuleproovi vaatasin huviga. Pendlit olen ka viibutanud ja tüdrukupõlves taldrikut liigutanud.

Praeguses ajajärgus leian rohkem rõõmu ilusatest asjadest.
Nii ka seekordsele loengule järgnenud kontserdist, kus esinesid Kaire Vilgats ja Tarmo Sillaots. See oli suurepärane kooslus! Tõeline südamete võitmine ja murdmine. Muidugi moodustasid publiku sada naist ja umbes viis meest. Ajastu märk ilmselt.

JUHUSED JA KOKKUSATTUMUSED
Õhtu, õigemini öö tuli kuivama pandud pärnaõite lõhnaline. Mõtlesin juhustele. Et kuidas kooliõde 1981 aastal julges äsjaabiellununa hüpata tundmatusse kohta, hakata koos mehega loodava metsamuuseumi aeda rajama, vanasse aednikumajja kodu ja perekonda looma. Ajal, mil  Rakvere Metsamajandi toonane juht võttis elutööks luua lagunevasse mõisakompleksi muuseumi, mis võttis 10 aastat aega.
Minust sai selle paiga jumaldaja just seoses Maiega ja tema edasise giiditööga. Kas juhus?
Hommik algas "puravikumutsuga". Niimoodi kutsub perenaine enda firmarooga. Pruunistab pannil sibula, lisab värsked puravikud - pomerantsid ja jälgib hoolega, et mõni sapipuravik hulka pole sattunud. Siis lahtiklopitud muna peale ning ongi valmis. Kõrvale hammustasime K Tallinnast toodud "evelinileiba" .

LOODUSKOOL
Neljapäeval toimus seal perepäev -merepäev. Uue näituse avamine ja hiljem loeng.  Näitus oli korallidest, karpidest ja tigudest, mis toodud 1971.a Okeaania ekspeditsioonilt, kus osales eestlasena Karl Orvik. Vitaalne vanahärra vestles huvitavalt enda pildimaterjal taustaks. Uurisin hoolega millistes karpides meil müüdavad hõrgutised elasid. Austrid tundsin ära, muud mitte.
(selles pisikeses vidinas pidi olema niiiii palju mürki)

.....
 See teo-ja karbinduse teema on ikka süvenemist vajav, mida aknast paistev päike ei soosinud.
Sellepärast jätsin metsamuuseumi sääsenäituse teiseks korraks. Küll jõuab.Sellele vaatamata on kätel ja jalgadel mitu kuppu, mis meenutavad allergia testi ja sügelevad, paganad.
 Läksin hoopis aeda kolama, et putukate hotell üle vaadata. Vaadake koos minuga.

Hotellikülastajad  olid peamiselt herilased, aga ka sipelgad ja muidu mutukad

Vahepeal varjusime kasvuhoonesse. Seal, tasases kulgemises tekkisid tasased teemad ja tasased jutud. Mitu aastat polnud aega leidnud. Läbiv jutujoon juhustel ja kannatustel.

 Sinine kannatuslill (Passiflora) Sagadi kasvuhoones
Kannatuslille avastasid 1569. aastal Lõuna-Ameerikasse jõudnud Hispaania vallutajad. Asteekidelt õpiti neid taimi kasutama ning üsna ruttu hakati kannatuslilli kasvatama ka Euroopas.
Misjonärid nägid eripärastes õites toetust oma üritusele. Õie kuju on andnud aluse legendile, mille järgi leiti see lill kasvamas Kristuse ristipuu all.
Õie osadele on antud Kristuse kannatusloole vastavad tähendused: kümme õielehte on Kristuse ristilöömise juures olnud kümme apostlit, viis tolmukapead vastavad Kristuse haavadele, kolm emakat on aga olenevalt allikast kas kolm naela ristil või kolm ristilolijat ehk siis Kristus ja kaks varast.
Lisakroon tähendab okaskrooni, õiealusel olevad kolm kõrglehte sümboliseerivad püha kolmainsust, köitraod aga köisi ja piitsu piinajate käes.
 Vaat selline lill! Sini-must-valge




PARADIISIST VÄLJA

Kui õhtuhakul K-ga bussile kõmpisime oli tunne nagu oleksin paradiisist välja aetud. Sellel paigal on minu jaoks mingi võim ja vaim. Juba kellatorni alt sisse tulles saadab mind eriline tunne. Usun, et ka teiega on nii, et mõned paigad nagu kutsuksid ikka ja jälle tagasi ning seal ei hakka kunagi kurb ega kõhe.

Lõpetuseks kaks sümboolset pilti Sagadi lilleaiast

Ööde sügavus ja

päevade paiste