Piletid sinu teekonnale

Millegipärast hakkas see lause kummitama.
Ehk üks uus pilet vajab ostmist. Sihtkoht tundmatu pealegi, aga küll mõne kuu pärast selgub. Tean ainult kuhu ma piletit ei osta. Sinna asutusse, kus neli aastat töötasin. Muidugi on neli 40-ga võrreldes kümnendik. Just kevadel kohtusin oma endise kolleegiga, kes on 60 aastat elanud ühes alevis, töötanud 42 aastat ühes lasteaias (no maja on muidugi uueks saanud) ja kavatseb seal veel töötada.

Mina nii ei oska. Ja ei tahtnud ka. Isegi 27 aastat ühes korteris on suur eneseületamine ja mugavustsoon. Või ei - pigem mälestustsoon. Selle kodu rajasime AK-ga, et kasvatada siin üles oma lapsed ja siis - võib olla, teha vananedes edasisi valikuid. No et kui liiga suur, või liiga kõrgel, või liiga kaugel poodidest või....

Nii ei läinud. Lapsed said küll täiskasvanuks, aga juhtuma hakkasid igasugused hirmsad asjad.

Kuna olen sünnist saati "teistsugune", siis ei saanudki see ilmselt paremini minna. Mis on minu meelest paremini? Eks me ilmselt kõik püüdleme mingi ideaali poole. Vähemalt ma arvan nii.
Mina unustasin, et elu peabki olema ebaõnnestumiste ja õnnestumiste kogum.

Samuti ei saanud ega saa ka praegu leppida sellega, et ainus kindel asi siin elus on surm. Ja see juhtub igaühega - varem või hiljem.

Asjad mu peas läksid üha rohkem ja rohkem sassi. Kõige kurvem oli kuvand, mille olin osanud endast jätta või õieti endale võtta. See oli tubli aitaja roll. Alati, kui tahtsin ja püüdsin iseenda tunnetest rääkida tuli keegi, kellel oli minu arvates veel raskem ja veel kurvem jne. Siis surusin enda karpi ja pöördusin säravana teist lohutama või abistama. Miks ma nii tegin? Eks ma tahtsin ikka hea ja tubli olla.

Täna öösel (järjekordsel tervikliku magamata ööl) juhtusin lugema Karikate Emanda blogi. Sain sealt hulga huvitavaid mõtteid ja ootan nüüd vastust, et kas tohin neid enda nn. teraapilises kirjutamises kasutada.

Seniks lõpetan. On hommik ja peale painavaid unenägusid ja ülestõusmisi lähen ja tukun veidi.