Imelik sõna see "ettevõtja" . Just nagu võtaks midagi ette. Eks me võtsimegi.
1988 1. aprilliks moodustasime kooperatiivi ja avasime kohaliku videobaari.
Vikipeedia:
Ühing ehk kooperatiiv on äriorganisatsioon mille omanikeks ja töötajateks on grupp indiviide, kelle sihiks on vastastikune kasu. Gorbatšovi võimuletuleku järel tuli Moskvast kooperatiive puudutav määrus. eestis puhkes õitsele väiketootmine ja teenuste pakkumine. Avati esimesed erakohvikud kus pakuti omatehtud küpsetisi. Et sõna "kooperatiiv" on seotud käsumajandamise perioodiga võib mõistel olla paljudele negatiivne tähendus.
Pean kohe ütlema, et minul - ullikesel küll mingit kasu meeles ei mõlkunud. Mina tahtsin oma kohvikut. Mõtlesin, et olen sellest pikemalt kirjutanud, aga kui otsima hakkasin, siis ei leidnud midagi.
RUUDU BAAR
Oli üks isetekitatud sovjetlik asula. Imeliku nimega, ma igaks juhuks ei ütle. Majad kerkisid tööstushoonete juurde ja elamine neis oli "mugavustega". Sinna tahtsid paljud. Kõige kroon oli 1960-ndatel ? valminud modernne kauplus - söökla. Vaat sinna komsomolide poolt puhastatud ja hallitusunustusse jäetud ruumidesse oli mul plaan videobaar rajada. Mis oli sel ajal veel kuumem kui "Emmanuel" või "Tommy ja Jerry" multikad. Kelder sobis suurepäraselt. Polnud pimendamist vaja ega midagi.
Ainuke asi, mis puudu - oli raha. Võtsime partneriteks meist veidi noorema pere. Meil oli auto ja 1 värvitelekas. Ämmalt laenasime 500 rbl. (mehe kolme kuu palk), et osta grillid. Grillkana oli minu meelest kapitalistliku elu sümbol. Nõusid pidime tooma üle Narva piiri, meil polnud isegi nuge - kahvleid müügil. Õnneks olid lauad toolid olemas, baarileti ja riiulid meisterdasid mehed. Teisel perel oli veel ühe teleka raha. Videomehe laenutasime muidugi koos makiga- piletitulu läks temale.
Sellest ajast võiks väga palju kirjutada (ikkagi on mul tunne, et kusagil arvutis on pikem jutt, kui vähegi sortima jõuan, siis ajan edasi jälgi)
Töötasime kahel õhtul nädalas - reedel ja laupäeval. Pühapäeva päeva ajal olid multikad ning jäätis. Seal tegid tööd meie enda pojad. 11-12 aastane ja 8-9 aastane. Vanem oli letis, müüs fantat, jäätist, kukekomme ja vahvleid; noorem korjas laudadelt pudeleid. Mõlemad said taskuraha ja ostsid vietnamlaste käekellad. Mina panin jäätist pokaalidesse ja keetsin mulksujakannudega emmedele kohvi.
Reedel ja laupäeval õhtul-öösel oli seltskondi, kes laua aegsasti kinni pani ja kana grillima tellis. Alguses tegime salateid ka ning puljongit - pirukat. Alkoholi ei müünud, ainult kinnistel pidudel - siis oli Täitevkomiteest luba vaja.
Mälus sorides:
Pilet maksis 2 rbl.
Kana ports maksis 3 rbl.
Salat 2rbl.
Fanta 50 kop.
Jäätise hinda ei mäleta
Eratakso rajoonilinnast meile maksis 3 rbl.
Ega me midagi üles ei märkinud peale piletite arvu. Lihtsalt öösel lugesime kassa üle.
Hiljem vahetasime partnerid välja ja võtsime omad asemele.
Nii kestis see 1988 -1990, siis tuli juba hoopis teine lugu.
Aa, jaa, suvel käsime üritustel ja rannas müümas. Kes ikka keldrisse tulla tahtis. Saime bensuraha ja lapsed võisid Võsul lustida. Ise ka.
........
....
...
4 kommentaari:
Sul oli ju veel möni blogi lisaks. Kas yx neist ei olnud Emmeliina elu ENSV-s ja seal oli Ruudu baarist ka jutt.
ahh, äkki tõepoolest - ja mina otsisin siit
Oleme jah sellest lugenud.Sõnastus ja meeleolu olid teised.Raamatupidamine ei olnud veel sahtlist monitorile toodud.Nii huvitav,et kuigi faktid jäävad samaks,on sõnastus ja loodud meeleolu erinevas ajas meenutustel erinev.Meenutades klassikut,me ei ole täna need,kes olime eile ja ei ole homme....
Palun juhata Päevalill kust sina seda lugesid ja mis oli pealkiri!
Postita kommentaar