Nati teadsin, mida see tähendab, aga et nii hullusti - oleks aimanud, oleksin kodust jalga lasknud. Karbid oleksid kinni, kapid oleksid kinni ja riiulitelt võib ja alati pealispinda mööda tolmulapiga libistada.
Lugu selles, et 20 aastat varjas minu saladusi pruun, läikiv sektsioonkapp. Lõpuks saadeti vanaproua (minu meelest oli kapp naissoost) tuleriidale ja mul tuli karpidele ja kaustadele asenduskodusid otsima hakata. Puistasin neid kaootiliselt mööda tube (peaasi, et silma alt ära). Kumbki pool polnud rahul. Mina ei leidnud enam midagi üles, ja ega ma eriti otsinud ka. Mälestused aga kurvastasid ja kahanesid. Vahepeal tekkis kurikaval plaan viia kogu paberikraam branne juurde maale tühja rehielamusse. Temaga juhtus selline lugu: mälestused kõik kenasti kummutis, roosa paelaga seotud ja siis ....tulid rotid ning tegid kena sortingu. Kuidas need küll teadsid mida võtta ja mida jätta?
Karpide avanedes meenus muinasjutt Sinihabemest. No poleks tohtinud sinna lukustatud tuppa piiluda, aga naine ju TAHTIS. Mina ka, mina ka.
Esimesena jäid ette igasugused koolikaustad. Plaan peas: äh, 15 aastat, vananenud ja mõttetud. Võta näpust. Lugesin ja lugesin. Meelde tuli, kuidas meditsiini eksamiks õppisime ja spikreid tegime. Need ka veel alles. Rästikuhammustus ja päikesepiste, tuberkuloosipisik, mis säilib X aastaid mulla all ja punane ning valge palavik. Kokku 50 küsimust - vastust. Tegelikult ei julge ma enda veresuhkrutki mõõta, ehk siis ainult palavikku.
Peaaegu juba saatsin prügikotti, aga ...kahju hakkas. Niiii ilus ja selge käekiri.
Mnjahh...jäänud oli veel ainult umbes 20 kausta koolimaterjalidega. Need siin olid kõige õhemad, sellepärast mahtusid pildile.
Lappasin terve õhtu. Mõned pärlid leidsin ka. Nende nimel tasus...
....
irvikkass Pavel on loovtöö esimesest ettejuhtuvast materjalist st "Õhtulehest"
......
kindlasti järgneb
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar