jäta lubadused andmata, niikuinii neid sa ei pea!

 Kas arvad, et murtult su lubadus krossigi maksab?
Vale valeks jääb, olgu ta väike või suur....

Nii laulis minu lapsepõlves Anu Anton. Muidugi rääkis laul armastusest. Rebisin lihtsalt tekstist Heldur Karmo lausejupid välja. Nii väga sobis see aastalõpulubadusega kirjutada nädalas vähemalt üks lugu. Kuna  H FB-s mõnusa killu viskas "oli kord blogija Emmeliina" ja õnneks pole ma kodus, siis "saagu mis saab ja tulgu, mis tuleb".

1 i
Pealkirja näppasin NUKU teatri etendusest, mida pealinnabrannega väisasime.
Mida sagedamini ma kellegagi koos midagi toredat ette võtan, seda sagedamini ma ennast hiljem
üks i kuna tunnen. Mida rohkem tööle pühendun, seda hullemaks  läheb. Mida rohkem mõtlen ja asju lahti räägin, seda segasemaks läheb.
Palun lihtsustatud elamise kava: üles, õue, tööle, koju, palju süüa ja ülejäänud aja võiks unenägudeta maha magada. Ainus tingimus, et keha ei paisuks veel pallimaks, sest muidu tuleb veelkord kogu garderoob välja vahetada.

EMA
Just sellise pealkirjaga filmi kodulinna lemmiknäitlejannaga nimiosas käisin Solarises vaatamas. Mugavad toolid ja kvaliteetne heli võimaldasid paremini keskenduda. Film ise oli imelik. Muljetavaldav ja meeldejääv. Tekitas paralleele: ema ja mina; mina, kui ema, emad kui emad...
Viimase aja sündmuste sees meenub Mari Saadi 1978. a. ilmunud pisikene raamatukene "Mida teha emaga?" Põlvkondade erinevused ja mitte just meeldivad kujutlused. Aga mida nad minuga kunagi teevad? Aga mis saab siis kui see ebamäärane "kunagi" on homme?

ROMAAN
Sellist pealkirja kannab kodulinna teatri uuslavastus. Viis kaunilt kujundatud või peaks ütlema moodsalt "tuunitud" meest erinevas vanuses, erineva jutu ja lauluhäältega. Armastusest. Minult on küsitud: kas tahad veel tekitada endale romaani?  Armastusromaani. Kuna üks mu tuttav blogija on kirjutanud, et "armastama on tegusõna" siis pole minust tegijat.

KLEIDID JA VÄRVID
Olude sunnil  seoses vormi muutumisega veelgi ümaramaks pidin endale hankima uusi kleite. Ka värvid räägivad.
Kõigepealt tuli minu juurde pikk hall soolikas. Ivo Nikkolo. Esialgu küll ainult kappi rippuma.
Seejärel valisin lühema halli, kaunistatud mustaga :P
Sain teada, et hall vähendab väliseid pingeid, hoiab ära mittevajalikke  sekeldusi, rõhutab enesekaitset, aitab rahulik ja passiivne välja näha.
Et mitte väga halliks jääda sai järgmiseks katsetuseks sinine. Valgega kirjatud. Teadsin, et sellest lemmikut ei saa. Nii ongi. Kuigi tumesinine kaitseb tundemaailma, ennetab tööväsimust, lisab elutarkust ja avardab silmaringi, suurendab eneseteadlikust ja valge takistab negatiivset mõtlemist, alandab lihaspingeid ja aitab kaasa uutele ideedele.
Eelmisel nädalal komistasin millegi otsa. Pealinnabranne soovitusel (soovitus Jaapani sugemetega) pidi 60ndatesse(minu mõistes algavad kuuekümnendad kuuekümnest) sisenema punases kleidis. Mida polnud novembris, see oli punane kleit. Vahtis mulle poes riidpuult vastu ja nagu naeris mu üle. Proovisin selga - minu mis minu. No kuhu sa sellega lähed, naeris kodukülabranne heatahtlikult. Mehele, ikka mehele! Punane loob valmiduse romantiliseks suhteks, taastab füüsilisi jõuvarusid, eristab massist. Loomulikult pole ma seda veel selga pannud. Aga kappi vaadates on hea tunne. Soe.
Must on veel puudu. Vana, mis oli peaaegu uus pakkisin kilesse. Kohvrile kirjutasin peale: Väikesed.
Seal on neid veelgi.
Uut musta on vaja. Milles ma muidu kaitseksin ennast väliste mõjude eest, vabastaksin umbmäärased hirmud, tõstaksin enesekontrolli ja tugevdaksin veendumusi.
Andmed hangitud stressi teejuhist.

Selline ta siis sai - selle aasta esimene.