Puhkus nõuab oskust

Tuleks  puhata nii, et pärast puhkamist ei peaks omakorda puhkama. Oehh, milline lauselohe, aga tõsi see on.

Ootamatult külm suvi ehmatas esimese puhkusenädala olematuks. Kohver suveriietega jäi endiselt voodi alla tolmama. Õnneks andis jaanijärgne aeg veidi sooja armu. Jumet näole ja lootust, mille tuuled jälle minema viisid.
Nüüd on lisandunud vaikne leppimine. Tuleb mis tuleb ning alati saab hullemaks st. vihmasemaks minna.
Kroonik, nagu ma olen alustan seekord eilsest st. lõpust.

Poja perega Palmses

Palmse mõisal on meie pereloos koht. Nimelt kutsus Lahemaa Rahvuspargi esimene direktor Ilmar Epner (1927-1991) meie pere maale elama. Palmsest kümmekond kilomeetrit. Asjast ei saanud asja, aga mälestused jäid. Kuna rahvuspargi suund oli lisaks looduse kaitsmisele kaitsta ka kultuurilist-etnograafilist pärandit ehitati ja renoveeriti 70-80.ndatel sellised vaatamisväärsused nagu Altja kaluriküla, Viitna kõrts ning muidugi Palmse. Raske mõista kuidas Lahemaa juhtidel õnnestus kõrgematele nõuk.võimudele selgeks teha, et "sakste pärand" on taastamist väärt.
Kui Palmse räsitud mõisahäärber rahvuspargile üle anti ei uskunud keegi, et juba kaheksakümnendate aastate keskel suudetakse mõisa välisilme niivõrd kenaks muuta, et esimene folklooripidu "Viru Säru" mõisaesisel murul täiuslik tundus.
Arhitekt Fredy Toms on öelnud, et Palmse 24 hoonest oli lootustandvaid vaid seitse. Ja mis on siin nüüd - 30 aastat hiljem!
Aga ikka on meeles see esimene käik mõisa, mil uhkusest pakatav hr. Epner näitas tehtut ja rääkis tulevikust.


Proovisin pilte teha kokkuhoidlikult. Taevas oli ka nii "dunkel" ja rahvast liikus pargis palju.

keegi oli koeral pea ära kaksanud. Uskumatu

park on väga kauni kujunduse saanud. Kuus aastat tagasi toimusid veel kaevetööd

.....

Majake oli täielikult hävinenud ja taastati 70.ndate lõpul. Poeg tuletas meelde, et pakkusime oma perega maja sees ja ees mingil üritusel  kohvi ja jäätist. Kultuurimajast tõime valged nikerdustega toolid ja lauad, et "oleks nagu päris". Olid ajad ja ei ühtegi fotot.

........

Viinaköök. Oli küllalt halvas korras. Restaureeriti 1995 kasutusel hotellina, mida valvab musta torukübara ja mantliga mees.

.......

Palmimaja aia poolt. Öökuninganna oli just öösel õie pillanud. Taastati vanade fotode järgi. Põhjalik remont 1997

......

ei jää Inglismaale alla
......

maitsekas ja peen
......

õnneks leidsime taga-aias midagi vana
.....

....ja salapärast, muidu olekski kõik olnud liiga klanitud

Supelmaja, mis algselt ehitati kõige uhkemaks saunaks! Asus otsaga vastu tiiki. Pärast hoone tules hävimist 19 saj. lõpupoole laskis selleaegne mõisnik  Carl Pahlen sinna ehitada supelmaja.

1970.ndatel oli hoonest alles vaid vundament. Restaureeriti 1997-98 ja avati kohvikuna.


.......

Rotund ehk sõprustempel. Oli täielikult hävinenud. restaureeriti 70-ndate lõpul.



Etendus
 .....

Oli see vast naudingut ja naeru pakkuv lugu. Huvitav on sellist poistetükki poja ja äsja kolmeseks saava pojapojaga koos vaadata. Poeg 1 kommenteeris: kui meil oleksid omal ajal sead olnud küll me oleks samasuguseid tükka teinud. Ja siis loomulikult sakkida saanud. Kõik näitlejad (nii noored"kõhnad poisid" kui vanad "mitte nii kõhnad Kõrsikud" olid tasemel. Küll on hea, et etendust mängukavast maha ei võetud ja sel suvel uuesti käiku lasti.
Moonakamaja oli ideaalne mängukoht ja kujundus st. seinamaalingud kõnelesid kaasa. Kahju ainult, et kava ei jätkunud.
Ei tea, kui pikalt seda veel mängitakse, aga kel vähegi võimalust - soovitan. Ei ole ainult lastetükk. Kogu pere oma on. Tegevus toimub moonakamajas kus lisaks kõrts ka.

Kui keegi seda juttu nüüd keset suurt suve loeb, siis minge kindlasti Palmsesse. Ja kui teie kaaslaseks ei juhtu täies elujõus kolme-aastast, kel lõunaune aeg puudu, siis ostke rahuliku südamega muuseumipilet seitsme raha eest. Ja kui ei raatsi, siis teadke - pargis jalutamine on tasuta.
Isegi väike toidupood ajab asja ära kui moonakott koju ununes.

.......

Aitäh Poeg 1, minia ja hea tuju Jesper.