Mineviku varjud näevad päikese käes ohutud

Vao Vao Vao Vao Vao, me teeme oma vao, 
mis kunagi kaob, kas hiljem või ka varem.
Tuuled jäävad, tuuled teavad ja meist laulavad ehk.
(sõnad Lauri Saatpalu)

Loomulikult läksin ma eile Vaosse. Nii nagu ma ikka tavaliselt üksi igale poole lähen. Bussiga. Elamused algasid peaaegu koduukse ees. Seistes kohalikus bussipeatuses nägin Narva poolt tulevat mootorratturite kolonni. Oma paarkümmend. Kell oli pool üksteist. Ma lehvitasin ja mulle lehvitati. Oleksin nagu tiivad saanud, aga bussis polnud nendega midagi teha. Maakonnalinnas kümme minutit Väike Maarja bussi ootuses olid mittemidagiütlevad. Oo, bussi sisenes üks nahkvestiga tegelane. Ehk sõidame koos. Mitte. Polnud tähelepanu pööranud, et see buss läks nn. tagantkaudu. Õnneks nägin Tõrma ristis, õieti kuulsin, põrinat. Jälle lähevad. Vahva proua eesistmel arvas: paneks need pagulased Porkuni lossi, see ju tühi. OOOei, palun mitte.
Nahkvestis tegelane kõliseva kilekotiga lahkus oma peatuses. Teda ootas sama masti proua. Mäletan teid, lootustandvad noored 70.ndatel.  Pillimees ja viieline.
Tuleks juba Maarja, tuleks juba Maarja. Maarjas valitses vaikus. Poe ees tuvastasin jäätist söövaid tsiklimehi. Mis toimub?
Tuleb minna Kaarma parklasse, loomulikult. See poolteist kilomeetrit polnud vanasti mingi maa. Aga ajahäda silmas pidades otsustasin hääletada. Keskpäev viie minuti kaugusel ja kui nad tõesti siis sõitma hakkavad, siis ma ei näe ju midagi.
Lippudega autod ilmselt arvasid, et tahan kaugemale. Aga üks oli nupukam. Aitäh, tundmatu kodukandipoiss R. Päästsid päeva.

KAARMA tanklasse jõudes sain kohe šoki. Juba nii palju. Ei ma osanud kõndida ega pildistada. See kuidagi halvas. Vaadake ise

..........

.....

......

esimese pildi magasin maha st.PO 4 oli palavikus ja vigastatud põlvega ja läks pärast kohale jõudmist ruttu varju.
see eest PO 2 oli täie tervise juures

Minu isetekkinud Autojuht R otsustas Vao risti edasi sõita ja seal ratturite kolonni oodata. No mis mul selle vastu on. Ta rääkis, et veidi varem külast läbi sõites piirasid teed fotograafide hordid.

VAO rist
Lõpuks nad paistsid. Pagana politseinik astus just pildistamise ajal mulle ette, aga no tema õigus.

esimene tsikkel ei põrise

teised lähenevad kuidagi väga vaoshoitult
....st vaiksel ühtlasel häälel....

põrin on nagu muusika, rütmiline

......maailma armsam (ja kõige ebaõnnestunum) pilt, meie poeg 4

aga päris lugu võtab ilmet, nii et ehk homme jätkan