Oma prügiämber tuleb sul ikka endal tühjendada

Miks arvatakse, et kuna sul on lapsed ja lapselapsed, siis sul peaks olema nagu kõik korras. Paraku kui ikka nurkadest hiilib vanadus ning stress, siis pole sellest palju abi.
Nagu kõik inimesed on erinevad rõõmsad, nii on igal meist õigus olla erineval moel masendunud.

Palun ainult häid uudiseid
Ei tea, mil hakkasin seda enda juures tähele panema. Saabus periood, mil soovisin ainult häid lühiteateid ja väga häid pikki lugusid. Kas oli põhjuseks halbade ja väga halbade sündmuste jada või minu muutunud aju omapära.
Järsku ma ei talunud enam ajalehtede ja teleka kriitilisi ja problemaatilisi kajastusi. Ei talu tänase päevani. Kodukülas kõndides hiilisin mööda kõrvalteid. Et halb mind kätte ei saaks.

Ilu päästab
Kõige rohkem aitab mind muusika kuulamine. Õnneks on maakonnalinnas valikuid. Meie oma kammerkoor "Solare", linnaorkester, Poistekoorist välja kasvanud vilistlastekoor....
Aga ka külalisi väljast. Estonian Voices, Heli Mari Arder ja  suur elamus: kammerkoor Voces Musicales esitlemas Arvo Pärdi "Kanon Pokajeni". Mõtlesin, et see patukahetsuskaanon paneb punkti eelnevale aastale. Hea, et vene keelne esitlus oli kenasti kavalehel jälgitav. Muusikas on jõud, aga ka sõna jõud on tähtis.
Üks tore ja lahe sündmus oli Tartus toimunud poistekooride festival. Kuigi väljas kuulatu ei lähe nii südamesse, siis võlub see jällegi massilauluga ja võimsusega. Lihtsalt laulukaare all on raske keskenduda.

Üks imelik etendus
Olles  Tallinnas koolitusel ei jätnud branne tütar meid kultuurita. Piiga oli Rootsist ema juures käimas ja olles ise  sama ala inimene oli ta meile välja valinud .....oojaa. Alguses küll sterikisin, sest kartsin enda pea olematut võõrkeelt. Õnneks need kaks näitlejat ei rääkinud. tegemist oli Tallinn Treff festivali raames etendusega von Krahlis. Oh, ma polnud seal kaua käinud.
Tüki nimi oli "Rebitud". Ja seal oligi kõik rebitud. Miks ma selle alles nüüd kirja panen või miks ma üldse sellest kirjutanud. Ma ei tea. Järsku meelespidamiseks. See meelega kokkukortsutatud kava, mida prügikastist jagati, ei kõneta. Kahe Suurbritannia näitleja tegutsemist nimetati tutvustuses unikaalseks, sensuaalseks visuaaletenduseks, kibemagusaks tükikeseks elust enesest. Põnev oli ja meelde jäi.

Kas metsa või linna poole
Olen ikka läbi ja lõhki linnainimene. Kui on valida, siis sõidan pigem linna, kui lähen metsa. Võib olla kunagi polnud ma nii rikutud - urbaniseerunud. Aga sellele on kaasa aidanud täiskasvanuna kortermajades elamine, maamaja puudumine - isegi aiamaad pole mul elus olnud.
Ega see pane mind loodust vähem armastama.
Just eile kõndisin mööda kaunist niidust, kus karikakrad ja kellukad pilku köitsid.
Nii et on aeg blogi juhtlauset muuta.

Nüüd aga alguse juurde. Pole mõtet olla see, kes sa pole. Muidugi on väga kurb kui seeläbi teistele ei meeldi. Minul päädis pool aastat "tubli näitamine" suure raevupurskega. Oleks juba kohe alguses julgenud ennast rohkem kehtestada oleks mugavam olnud.
"aitäh" ema, et oled mulle nii madala enesehinnangu juba sündidest saati külge pookinud. Ning AK jätkas "kenasti" seda teed. Tahtmine kõikidele meeldida tähendab seda, et ei meeldi lõpuks iseendale mitte üks raas.