Meelt ei saa tühjaks lasta

ehk kuhu vaibusid sügavate laante vahel kõlavad laste kilked

SUVISTEPÜHADE rännakulised otsisid väljundit. Raadio rääkis, et inimene pole kala... Kas meri või jõgi - selles oli küsimus. Tugevad tuuled juhtisid vaistlikult sisemaale sooja. Niitudele ja metsadesse, kus voolavad veed. Nagu ütles teejuht Jaan Tätte sõnadega: mets puhastab meeli, aga vesi teeb seda kiiremini.

TUDU tee tundus just see õige. Teeääred kollatusid. Võililled, ütles kaassõitja. Ei, kullerkupud, oli Juht kindel.
Veenduge ise.

ligidalt

ja kaugelt

 OONURME jõudes viskas kaassõitja mõttepalli: Ma pole kunagi Peressaarde jõudnud. Ikka on midagi ette tulnud. Teeme teoks, võttis Juht sõnast.

Tee oli kruusane, sirge

Puudus salapära. Varsti ilmusid esimesed majad.

 majad
nr.1 korralik maja

nr.2

nr.3

Vähemalt see, mis nendest järgi jäänud. Väärikad varemed.


Otsime koolimaja. Paremal pool teed ta ongi.

oehh milline ilu

st. see , mis sellest järgi on jäänud

tagantvaade

eks ole ju eriline

kolasime loomulikult sees ka

katusele ka

ja jälle alla

millised tugevad aknaraamid

ja veel pilte

ja veel

ning veidi tänapäevast " kultuurikihti"

õnneks saab alati  õue minna

ja

ja

Järgneb lugu, mis kokku otsitud ajalehtedest ning millele liidetud enda muljed ja tundmused.

PERESSAARE ENNE
1930-ndatel aastatel otsustas riigivanem Konstantin Päts tekitada uusi külasid. Selleaegne Peressaare asus Mustvee - Sonda kitsarööpmelise raudtee keskpaigas, praktiliselt metsas. Kokku planeeriti ehitada 130 talukohta 17 ruutkilomeetrile. Programm nägi ette, et majad tulevad tsementkividest. Ühekordsed hooned, eluruumid, laut ja saun ühe katuse all. Lisaks  maad, mis tuli ise metsast välja raiuda. Viis aastat jättis riik sisseelamiseks, edasi tuli tasuda 100 krooni aastas viiekümne aasta jooksul.
Kõige enam tuldi Virumaale vaesematest paikadest: Petserimaalt, Valgamaalt, Võrumaalt.

Kuna lähimate koolideni Tudus või Avinurmes oli kümmekond kilomeetrit, siis hakati kähkukähku ehitama uut koolimaja. Ja see oli alles maja. Arhitekt Erika Nõva projekti järgi.
Loomulikult ehitati pood ja postkontor. pikisilmi oodati elektri panemist.

Aga selle asemel saabus lõpp.

Meie naabermaja mees, 90 aastane Ruuben Lambur on ajalehtedele andnud mitmeid intervjuusid. Kokkuvõtvalt on ta rääkinud kuidas nende pere 1930-ndal Peressaarde kolis, siis oli külas vaid raudtee ning raudteetööliste maja. Tänu raudteele läks ehitamine hõlpsasti. Raske töö, kraavide kaevamiseks  ja maantee ehituseks kasutati Rakverest kohale toodud vange

Ruuben Lambur mäletab veel hästi 1938. aasta augustipäeva, mil president Konstantin Päts enda patroneeritavat asulat külastas. "Sinimustvalged lehvisid igal talul. Lume ja Vaha taludest mööda Taagepera poole - see oli imeilus vaade. Valged majad, punased katused, kõik täpselt reas ning ka lipuvardad kenasti ühel joonel."
Presidendi esimene peatus oli Oonurme teel enne suurt silda. Sinna olid tehtud kaskedest, lippude ja lintidega auväravad. "Mäletan, kuidas Vaha Hilda presidendile lilled ulatas. Edasi sõitis president koolimaja juurde, kus käis läbi kõik ruumid ning tutvus õpetajatega."(Maaleht, 2013)

1944 algas inimjaht. Koolimajja seadis end sisse julgeolek. Meeste tee viis surmalaagrisse, kus nii mõnigi oma otsa leidis. Kas peeti metsaküla mehi ohtlikumaks? Polnud nad ju oma maalapikestega kulakud?
1947 pere küüditati. Kui osa perest tagasi Peressaarde tuli elasid majas juba võõrad. Ruuben ise pidi samal ajal taluma jubedusi Vorkuta vangilaagris..
Aastatel 1929–1940 rajati Eestis ligi 170 uudisasundust, kuid ühestki ei saanud elujõulist küla
- Kuna maaseadusega tükeldatud mõisamaad olid juba 1925. aastaks suuremas osas ära jagatud, aga maataotlejate hulk aina kasvas, asutati 1929. aastal asunduskomisjon (hilisem asundusamet, kelle ülesandeks sai riigi reservmaadele (peamiselt sood ja niisked metsaalad) uute asunduste rajamine.
- Suuremates asundustes ehitas riik hooned valmis tüüpprojekti järgi ja peamiselt tsementkividest tüüpprojektide põhjal. Seetõttu on neid lihtne meie enamlevinud puithoonete hulgas märgata.
- 1929.–1940. aastani (riigipöörde ajaks) rajas asundusamet ligi 170 uudisasundust kokku 2649 maakohaga. See tähendab, et kohati jagati vaid üksikuid krunte, samas kui suuremates asundustes jõuti selleks ajaks luua üle 50 talundi.
Peressares 98 (Maaleht, Ilmar Palli 2013)

Värvikalt on EW aegset Peressaaret kirjeldanud Evald Tammlaan. Ja paralleelselt nõuka aegset, kohalike jutu põhjal:   vene võim keeras asundusele esimese suurema matsu. Aja pöörised tekitasid inimestes suurt vihavaenu. 1951 a. moodustati väike kolhoos, mis kümne aasta pärast hingusele läks. Siis oli suurem osa elanikest juba mujale kolinud. Koolimaja suleti 1964. a. 170 lapse asemel oli järele jäänud kuus last. 1973 oli külas kirjade järgi 60 elanikku.

JA NÜÜD
Peressaare on küla Tudulinna vallas. Küla on rajatud asundusena 1930.a. Uusanduse kavandaja ja projektide autor Erika Nõva. Küla on nüüdseks ÜSNA VÄLJA SURNUD, kuid omal ajal oli see suur küla kahe poe, tellisevabriku, parkali ja koolimajaga, kus parimatel aegadel õppis 170 õpilast. Külas elas 2011 a. kolm inimest.
Nojah, ÜSNA välja surnud, peab ütlema.

2000.a. oli püsti veel 13 maja.
ja  erastamiseks enampakkumise teel ette valmistatud suur hulk metsa ja maad. Maaüksustel, mille suurus 30-40 ha (enamus sellest metsa) on intrigeerivad nimed nagu näiteks Jõehobu, Elevandi, Kaelkirjaku, Sipelgasiili, Vihmaussi, Aborigeeni, Pauka, Pitsu, Pontu...

Paistab, et Pitsud ja Pontud pole vähemalt teeäärse metsa kallale läinud. Imelik.


Aga meie läksime ju tegelikult vett otsima