Lein lume all

Iga inimese elust saaks ÜHE raamatu.
Millegipärast inimese eluajal seda tavaliselt ei kirjutata. Ikka hiljem. Mälestusena
Igast abielust saaks ÜHE raamatu.  Millegipärast koosolemise ajal seda tavaliselt ei kirjutata. Ikka hiljem. Mälestusena..
Lühemast elust saaks novelli, pikemast romaani. Mõnest saaks muinasjutu, mis algaks: elasid kord....

Mina pean alguse asemel alustama lõpust.
2014 aastal koputas surmakutsar meie uksele kaks korda ja viis kaasa kaks Andrest. Kevadel venna ja kümme päeva tagasi abikaasa.  Ka seekord ei hüüdnud õnnetus tulles. Tööõnnetused ei hüüagi. Neist teatatakse. Telefonitsi. Hiljem raadios. Väikse koha traagika paneb kaugemad tuttavad kahvatama kui koht, vanus ja amet kokku langevad. Omad peavad surmaga silmitsi seisma.

Marju Kõivupuu rääkis hingedepäeval ühe loo, mis kõlas umbes selliselt: Oli aeg, mil surm elas elavatega kõrvuti. Toimetas külas oma tegemisi ja kui tuju tuli, siis läks ja koputas kellegi õlale. Inimesed olid sellega harjunud ja  see muutis nad ükskõikseks. No mida ma ikka rabelen, kui ta võib homme või täna või kohe tulla. Milleks varuda talvepuid, parandada katust, kasvatada vilja. Kogu küla haaras minnalaskmismeeleolu. Kõik ootasid. Surm vaatas seda kaost ja kolis minema. Pikkamööda taastus tavaelu. Sellest ajast ilmub ta alati ootamatult.


Kaalusin mitu üksiolemise päeva ja ööd: kirjutada või mitte. Eile hilisõhtul sain niikaugele, et toksisin sisse esimesed read. Pärast seda läks sisemuses kuidagi kergemaks. Minu jaoks on  väljaöeldu ja kirjapandu   vahel vahe. Viimane on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Kui just "kustuta" klahvi ei kasuta.
AK ei olnud mulle hea kaasa ja mina talle. See on aus ülestunnistus. Peeglisse vaadates tean, et "pada sõimab katelt ja ühed mustad mõlemad." Olime tuli ja vesi. Kord kustutas vesi tuld ja teinekord pani tuli vee põlema. Nii võitlesime 39 pikka aastat ühisteed.
Aga ta oli väga hea isa meie neljale, täiskasvanud pojale ja suurepärane vanaisa seitsmele lapselapsele. Kas oli see piisav põhjus minu kohalolekuks? Küsisin temalt seda mitmeid kordi ja sain kindla vastuse. Oli. Nii ma siis vedasingi enda horisontaaltriipu ja tema enda oma. Kaks paralleelset sirget, mis ei lõikunud. Ühest kriisist teise, nagu elukaarel tavaks. Tükati masohhistliku naudingu saamine teineteise piinamisest ja alandamisest.

Alguses oli kahe verinoore inimese oskamatus olukordade ja iseendaga toime tulla. Katkise liimimine, uuesti lõhkumine ja jälle liimimine.
Lugematuid kordi palusin tal ära minna. Seda ta ei teinud. Ja mina olin piisavalt mugav oma näilises heaolutsoonis. Kui armumisest saab armastuse asemel lõpuks kaastunne ja harjumus, siis nõuab see saalomoni tarkust, et mitte  haiget teha. Meil seda ei jätkunud. Endiselt püüdsime  teineteist keerata ja käänata, egoistlikult enda jaoks muuta. Vajasime mõlemad tohutult suurt ruumi enda ümber. Tülid eriarvamusliku maailmapildi ja liig erineva lapsepõlve tõttu hõõgusid alati tuha all. Et siis ootamatult lahvatada. Tuli kõrvetas valusalt. Või uhus hoopiski vihm kõik kindlad jäljed, vahest viis torm isegi tee kaasa.

Ütlesin talle tihti, et miks ta ei vali endale mõnda lihtsat naist, kes ta õnnelikuks teeks. Toimekat ja kuulekat nagu oli tema ema. Mina olin talle suur psühholoogiline probleem, kellel enda bipolaarse meeleoluhäirega (minu enda pandud diagnoos) piisavalt tegemist.
Oleksin nii väga tahtnud teda õnnelikuna näha.
Ta oleks võinud oma lapsepõlvekodus tulevikpensionärina mesilasi kasvatada millest ta veel mõned aastad tagasi unistas. Kahjuks olid vennad-õed  lahku kasvanud ja kujunenud, tükati isegi reetlikuks muutunud ja see murdis suure tüki tema niigi haigest südamest. Nagu inimlikult ikka, polnud süüdlast vaja kaugelt otsida. Ja loomulikult olin see mina, kellega keegi ei tahtvat koos olla jne. Ei tahtnud jah. Miks oleksin pidanud? Vanemaid ja lähisugulasi ei saa valida. Abikaasa sugulasi ka mitte. Siiski on võimalus nendega mitte suhelda.

Väga head "asjad" mis meie elus õnnestusid olid meie pojad. Neid armastame mõlemad. Kunagi keegi küsis, et miks sa siis sünnitasid neli last kui nägid, et kooseluvanker käis ühest kraavist teise. Tundsin ja tahtsin. Usaldasin enda keha ja käibetõde" lapse sünd algab isa valikuga".  Liitsime minu emotsionaalsuse ja tema ratsionaalse tuimuse. Olen tagantjärgi poistelt pärinud, et kuidas see vahetevahel "põrgu eeskojaks" muudetud kodus kasvamine oli?  Ja vastusteks saanud: mida vanemaks kasvame, seda rohkem mõistmist tuleb. Ja õnne, et neile oli antud võimalus sündida ja oma kodus kasvada.

Mahajääja süü on suurem. Selle kandamiga pean nüüd edasi minema. Seljakoti rihmad soonivad valusalt ja pidevalt tuleb teda seljas mugavamaks kohendada. Õnneks on kott raske. Mitte aganaid täis. Pigem mälestuskilde. Küll teravaid, aga graniidist. Valusad, kuid väärtuslikud. Ja lihvimata teemanteid. Minu värv oli ja on hõbe. Sõna, mille panime ühiselt nimeks oma esikpojale.

Maja ümbert saeti kaks  kuud põlismetsa. Läks mets, läks mees. Nüüd paistavad magamistoa aknast suur ja lai maantee ning autotuled. Tuleb tunnistada, et enam ma polegi naine metsast, linna äärest.

Kes ma siis nüüd olen?