Kirjad onule

Pühapäeval oli surnute mälestamise päev.   Palusin nende kirjade avaldamiseks  luba ja siin nad ongi. Kirjutatud selle aasta sees. Olen väga tänulik.


Kiri 1

Kallis onu!

Mäletan seda päeva isegi nüüd üsna selgesti. Mäletan, et oli külm ja oli valge. Muidugi, sest oli talv ja oli lumi. Mäletan, et ärkama pidi juba vara ja kõik sebisid. Oli tähtis päev. Sina olid suur juba siis ja mina olin veel väike. Nüüd olen ka mina suuremaks saanud, kuid kas ka suureks, seda ma veel ei tea. Aeg näitab.

Mäletan, et soeng oli tähtis. Seda tuli sättida ja see võttis aega. Minul pidi olema täpselt samamoodi, nagu sinul. Ja muidugi ka riided. Täpselt samasugused nagu sinul. Kikilips, mustad püksid ja isegi pintsak. Väikese poisi päris esimene. Sinul vast mitte. Hiljem läks veel teistelegi selga - oli taaskasutatud.

Tähtis maja oli valge. Mina veel ei teadnud, et oli tähtis. Aga kõrval oli mänguasjade pood. Seda ma teadsin ja see oli tähtis.

Auto oli must ja vanaaegne. Külm oli. Oleks võinud olla Volga, sest see oli sellel ajal kõige vägevam, aga ei olnud. Tegelikult oli vanaaegne veelgi vägevam, aga siis ma veel ei teadnud.

Ja siis tuli kirik. Ma ei teadnud päris täpselt, et mis maja see oli, aga suur oli see küll. Uksed olid väga kõrged. Huvitav, kas tõesti käisid need mootoriga lahti või lükati niisama? Rahvast oli palju. Pea kõik olid võõrad näod - väga imelik, et nii palju oli kutsutud. Ei oleks uskunudki, et nii palju sõpru võiks olemas olla. Hiljem selgus, et oli 24. detsember. Uus kuupäev kõigi jaoks - varemalt keelatud ja nüüd lubatud, kuid väikese poisi jaoks veel tundmatu ja arusaamatu.

Kõik seisid püsti, kui me läksime. Suured ees ja mina koos tüdrukuga tagapool. Natuke kärsitult ja uudishimulikult, aga siiski õpetussõnu meenutades - "aeglaselt ja rahulikult. Ei tohi koperdada! Ei tohi lolluseid teha! Ei tohi juttu rääkida!" Külm oli küll. Hingeaur lendas nii vahvalt pika joana. See oli juba nagu suitsetamine. Suure mehe moodi igatahes. Ja mees mustas seal ees rääkis palju. Lausa väga külm oli. Ja siis veel rääkis ja kõik laulsid ja seisid.

Õhtul oli pidu. Sööklas - klaasist akendega katusega. Vägev pidu. Õlu tuli vaadi seest ja vahtu sai limpsida. Hiljem oksendasin. Mängis ansambel ja valgete võltsjuustega onu Raivo tegi nalja ning tõsiseid asju ka. Pruut oli väga kaunis. Valge kleit. Pärg. Perekonnavalss. Neps. Palju süüa, Lihahaamriga löömine ja mängud. Kõike väga täpselt ei mäletagi.

Nüüdseks on möödunud pisut enam, kui 25 aastat. See kogemus ongi jäänud senini minu ainukeseks. Enam ei ole niimoodi moes. Asjad käivad teistmoodi. Eeskujud aga on ikkagi tähtsad. Nende järgi sätime oma tulevikku! Aitäh onu, eeskujuks olemise eest nii siis, kui ka palju hiljem! On oluline, et mäletamist ei unustataks!

Sinu õepoeg Rasmus

Kiri 2

Kallis Onu,

Möödunud on nelikümmend päeva. See tähendab, et 960 tundi või 57600 minutit või siis 3456000 sekundit. On seda vähe või palju? Mida suuremaks lähevad numbrid, seda vähem on meil aega jäänud... Meie igapäevaelu libiseb juba nii kiiresti oma rada, et meie jaoks tegelikult olulised asjad, mille peale me peaksime vast rohkem mõtlema panevad meid ebasobivatel hetkedel kurbust ja häbi tundma. On hea aeg kevadises saginas enne suurt suve korraks peeglisse vaadata. Kallistada oma lapsi, naisi, emasid, isasid, vanaemasid, vendasid, õdesid ja kõiki teisigi, kes sinu ümber natukenegi tähtsad on.

Päike piilus kavalalt seinalaudade vahelt sisse. Maja oli just täpselt selline, et elamiseks poleks mitte mingil juhul kõlvanud, aga seinad siiski piisavalt tihedad, et võõra pilgu eest varjata seda mida vaja. Oli vaikne ja päevasaginat kuulda ei olnud. Seega võis olla kas puhkepäev või siis õhtupoolik, kui kõik päevatöölised olid juba oma koju rutanud. Saelauavirnade ja puidulõhnaste töölaudade vahel oli märgata siiski liikumist. Kolm poisikest, vanuses vast viiesed või kuuesed, aga võib-olla isegi ka vanemad olid usinasti peadpidi koos ja ümbruse valvamine oli täiesti ununenud. Ilmselgelt oli "koondise" õuele minek väga rangelt keelatud, aga kes sellest siis hoolis. Ehitusmaterjalid, kaablirullid, kraanaautod ja kõik muu keelatu ning täiesti põnev oli ainult aiaaugu kaugusel ja seal, kuhu vanaema või kellegi teise pilk ei ulatunud ei olnud ka vahelejäämist karta.

Ilmselgelt tegutseti järjekordselt salaja, käimas oli midagi põnevat ja kindlasti keelatut. Täiskasvanute maailm oli jäänud kuskile kaugele ja ega nemad tegelikult sellest kõigest aru ei saanudki. Nad olid igavad, tõsised ja kurjad. Nagu naabritädi, kes alati õiendama kippus ja kunagi mitte millegagi rahul ei olnud. See, et poiste mäng võiks tähtis olla, oli tal tõenäoliselt vist juba ununenud ja täiskasvanute maailm oli oma argimuredes kõik rõõmud alla neelanud.

Hoonest paistis korraks pisike sähvatus - ilmselgelt süttis tikk ja see võis tähendada juba halba. Oh seda poisikeste rumalust ja kogenematust. Süüdada tikk otse värskete saelaudade ja saepuru vahel. Õnnetused on kerged tulema. Seekord õnneks siiski mitte ja ilmselgelt oli poiste plaan süüdata hoopiski midagi muud, kui maja või seal sees olevad saepurukillud. Sosistades käis käest kätte sinise-valge pakikene, millele oli uhkete kuldsete tähtedega peale kirjutatud "Tallinn" ja linna siluettki oli kenasti paista.

Tikutõmbamine oli poisikesed igatahes köhima ajanud ja suitsu tuli sellest tikukesest mingil põhjusel palju-palju rohkem, kui oleks võinud eeldada. Ilmselgelt ei olnud asi enam tikutõmbamises, vaid tähelepanu keskpunktis oli just sinise-valge kirju pakikene, mis sisaldas endas just seda kõige keelatumat ja eriti just poisikestele, kes juba tahtsid täitsa suured olla.

Hiljem õhtusöögilauas oli onu kuidagi äraoleva, kuid samas kavala ja teistpidi ka pahase pilguga. Poisike, kes sööki oodates ja vanaema askeldamist pealt vaadates ning lauavakstusse auku uuristades, mis ilmselgelt jällegi vägagi põnev, kuid keelatud tegevus oli, oli mõnevõrra uuriv ja hakkas vast juba mõistma, et miskit on nüüd jällegi suurte maailma läbi imbunud ja mõni väga hoolikalt hoitud saladus on siiski välja paistma hakanud. Tuul keerutas kergelt läbi hiigelsuure köögiakna paistvaid puulehti ja päike kiikas rõõmsalt neist läbi. Ei olnud veel pimedaks hakanudki minema. Õunapuu majanurgas oli imelik, kasvas välja otse maja seest ja pakkus jahedat varju palavatel suvepäevadel. Naabrionu pidas küll koos teistegagi pidevalt plaani, et see imelikult kasvav puu tuleks maha võtta, sest jääb ette auto parkimisele ja üldsegi on kole vaadata, kuid seal see seisis. Ei olnud keegi veel sellele kätte külge pannud.

Vanaema aga oli vahepeal oma tuhandete toimetuste seas toidutegemisega valmis saanud ja aurav supp pandi lauale. Kruus, millel kaks punast poisikest, kellest ühel pall ka jalge alla oli sattunud sai piima täis valatud ning leibagi pakuti kõrvale. Nüüd võis sööma hakata ja kõht oli ilmselgelt tühi. Päevased tegevused olid ühe söögikorra lihtsalt vahele jätnud ja ei olnud vanaemal ega ka kellelgi teisel aega keset päeva poisiklutte mööda alevit taga ajada.

Supp söödud, oli poisikesel kiire laua äärest lahkumisega, sest tegelikult ei olnud kell veel väga hiline ja õues oleks saanud olla küll. Kui mitte kaugemale, siis vähemalt majaesisele ümmargusele metallplaadile hüppama, mis täiega ägedalt kolises ja naabrimutti väga tigedaks ajas. Plaadi all, mis tegelikult oli vaid kaaneks peitus aga sügav tünn, mida ükskord poisikesel isegi õnnestus natuke lähemalt piiluda. Nimelt toodi kohale suure londiga elevandiauto, mis tünni seest imelikult haiseva vee ja möga kõik välja imes. tünni nimetati väga keerulise sõnaga - kanalisatsioon.

Nüüd aga ei tulnud õueminekust küll midagi välja. Poolel teel palus onu poisikesel uuesti istet võtta. Tuhatoos lükati laua keskele ning poisikesele pakuti ka nüüd juba punase-valgekirjust pakist midagi sellist, mida poisikesed võtta ei tohiks. Ilmselgelt värvus poisikese pisike kriimune ja natuke kaval näolapp vähemalt sama punaseks, kui pakil olev värv ning silmad löödi maha ja auk, mis vakstu sees juba nii suureks oli uuristatud, et kolm sõrme läbi mahtusid sai jälle suure tähelepanu osaliseks ning vajas edasi uuristamist. "No kuule, kui sa juba nii täismees oled, et üksigi suitsetamas käid, siis peale sööki võivad ikka mehed ju veel ühe suitsu teha", arvas onu. Poisike aga vaikis ja ilmselgelt oli tema hästihoitud saladus nüüd välja tulnud, kuigi kuidas see juhtuda võis, sellest aru ei saanud.

"Kuradi poiss ma ütlen. Viimase "Tallinna" paki pani pihta. Ei ole lihtne seda hankida ja nüüd peab jälle "Rumbat" tõmbama."

On hea, kui praegustel kiiretel aegadel leidub siiski niipalju, et hetked, mida sa arvad tegelikult juba ammu unustatud olevat, siiski uuesti meelde tulevad. Natuke vast värskendamist ja võib-olla isegi natuke fantaasiat juurde ning mälestused hakkavad elama ja kunagised mured võivad täna juba muige suule võtta.

On leinad.

On leinad möödas,

siis kui lõppu

jõuab laev.

On seinad.

On seinad piimjad

kohvikus, kus

lõppeb vaev.

Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik.

Kus kunagi kohtume kõik.

/Tõnu Trubetsky/

Lugupidamisega Rasmus