Sellist tärminit olevat kasutanud üks vanaema. Kõlab....mõtlemapanevalt. Kujutlus tekitab silme ette porgandipeenra, kus kiduramad taimed kompostihunnikusse nopiti. Keda siis nüüd? Eks ikka sandid ja vigased - see tähendab töövõimetud. Kõlab kibestunult? Muidugi. Kas kusagil jäi asjapulkade töökoormus puudulikuks või oli vaja enda eksistentsiks töö tegemist tõestada? Mulle meenutab see meeleheitel koduperenaisi, kes igavusest enda elu reformivad: uus kleit, uus maja, uus sisekujundus, uus mees jne. Miks siis enam vana rahastamisskeem ja süsteem ei kõlba?
Lihtsalt töövõimetuid sai liiga palju. Lisaks protsendile on neil veel igasugused puuded, mis nõuavad lisakulu. Isiklikult usun, et "katkisi" inimesi on meil tõesti üle mõistuse palju. Osalt kehvad geenid, osalt sünnitraumad, osalt enesehävituslikud eluviisid, avariid ja õnnetused ja osalt "see tabamatu miski", mis võib igaüht varitseda.
98 000 töövõimetuspensionäri, st. tööealist, kellest ei tööta 63 000. Vähemalt nad ei näita, et töötaksid. Arvatakse, et töötute töövõimetute (õigem oleks öelda "täieliku või osalise töövõimega") inimeste arv pidavat kasvama kuudega. Vaat siin on mõtlemise koht. Kas ja miks tekib invaliide juurde? Kas osalise töövõimetuse protsenti määratakse kergekäeliselt? Olles ise selle protsessi osa vastan: nii ja naa. Aga üht tahan öelda küll: kui osalise töövõimega inimene käib täistööajaga tööl ja maksab riigimakse, siis pole ta luuser, vaid pigem vastutustundlik ja enda tervist ohverdav. Vastuoluline, eks.
Kas motiveerib see, et saan ja suudan olla siiski täisväärtuslik ühiskonnaliige ja käin tööl? Naerukoht.
Mind motiveerib see, et lisaks alla kahesaja eurosele töövõimetuspensionile õnnestub mul rohkem raha teenida. Muidugi on igal asjal hind ja loomulikult süvendan ma sellega oma niigi viletsat füüsist, aga no mis siis. Elan ju siin ja praegu. Nii teevad mitmed minuealised ja nooremad tervisekahjustustega naised ja mehed. Selle asemel, et ennast haletseda. Ei, valetan. Haletsen ikka. Ja nutan taga nõuka aega, kus naised 55-selt pinsile jäid. Loomulikult töötas enamus neist edasi. Kusagil oli ikka vaja koristajamutte või valvureid. Päris ametisse neid enam ei tahetud.
Nüüd vehib varsti 70-seks saav raamatupidaja mulle palka teha ja tegelikult on mul tema pärast hea meel. Teda lubjastumine ei ähvarda. Vanaduspensionieas töötamine on ikka isikus kinni. Ja elukutses või töökohas ka. Õpetajatest pensionäre käiakse vähemalt väiksemates kohtades tööle palumas. Isegi bussijuhid on pensionärid. Kui nad pole just infarkti läbi enne pensioniea saabumist surnud.
Avasin uurimiseks töötukassa kodulehe, et vaadata, mida siis kujutavad endast need pakutavad töökohad. Keskendusin osalisele tööajale, sest kui on osaline töövõime, siis peaks ka olema osaline töö. Nii. Eraldi pole välja toodud. Kokku üle 1800 töökoha. Pole paha.Alustan.
Puhastusteenindaja kaupluses. Vanas pruugis niisiis koristaja. Füüsilise puudega ei tule midagi välja. Sotsiaaltöötaja, psühholoog, füsioterapeut Maarja külla. Nõuded haridusele ja elupaik. Töötamine puuetega lastega nõuab head füüsist ja tugevat vaimset tervist.
Isiklik abistaja - nõuab head füüsilist vormi
autojuht - kahtlen
järjekordne puhastusteenindaja
raamatupidaja - arvan, et see küll sobiks osalise töövõime korral. Kui inimene suudab ümber õppida.
kirjakandja
abikokk - võib olla sobib lihtsustatud õppekavaga kutsekooli lõpetajale
jälle puhastusteenindaja
koolipsühholoog
pruudisalongi konsultant- pole paha
koristaja
majahoidja
müüja kangakauplusse
kasvataja abi
med. töötaja
.....
Tegelikult väga hariv lugemismaterjal. Poleks uskunudki. Ei tea, kas asi toimiks kui üritaksin: kasvataja abi Montessori lastekeskuses. Kui elaksin Tallinnas ja oleksin töötu, siis kindlasti Kui Viljandis, siis prooviksin perekaardi assistendiks. Tähendab see mida iganes.
Tabiveresse vajatakse MTÜ Otsuseotsijasse grupijuhendajat. Nõuded haridusele ja töö pikaajaliste töötutega.
Üks Valgamaa hooldekodu vajab tegevusterapeuti. See on erivajadustega inimetega tegeleja peenem nimetus. Koos rakendusliku kõrgharidusega
Ja veel üks tegevusterapeut. Nüüd Pärnusse. Puuetega inimeste rehabilitatsiooniplaanide meeskonnatöö. Et üks puudega hindab teisi. Mine tea.
Lääne- Virumaa kohapealt valitseb tühjus. Kui Saaremaal on vabu kohti, siis "meil kõik on täis" .
ajalehest: Kui 2015. aasta keskpaigast käivitatav, Euroopa Liidu rahade – ligi 170 miljonit eurot seitsme aasta peale – toel töötukassa kanda antav reform järk-järgult teostub, võiks 10-15 protsenti osalise töövõimekaoga töövõimetuspensionäridest jõuda töötukassa toel uuesti tööle. Praegustes numbrites võiks 63 000 tööta töövõimetuspensionärist jääda ainult töövõimetuspensionist elama 50 000.
veel ajalehest: Osa töövõimekaoga inimestest jäävad ka töötades riigilt toetust saama, kuid need, kelle töövõime on töötukassa abil nii palju paranenud, et nad teenivad Eesti keskmist palka, enam töövõimetustoetust ei saa. Praeguste plaanide järgi hakkab töövõimetustoetus kahanema juba alates mediaanpalgast, umbes 600-700 eurost. Need, kelle töötasu jääb allapoole, saavad jätkuvalt ka toetust.
Vaat seda tahaks mu vanad silmad küll näha kuidas töötukassa invaliidi (nõuka aegne nimetus) töövõimet parandab. Ma ikka rohkem arstide usku. Ja Kõigeväelise...
Muidugi puuduvad minu jutus lahendused. Sellepärast lähen magama. Ehk on hommik õhtust targem.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
6 kommentaari:
See teema on ka otsustajatele-valitsejatele väga keeruline hallata. Kes näeb inimese sisse, kui haige ta on või kui palju ta tegelikult oma töövõimet kaotanud on. Ikka oskuslik arstile kurtmine on asja aluseks, üksnes mõne hädaga saab toetuda analüüsidele või muudele tervisekaotuse näitajatele.
Ükskõik mis põhjendusi nö.invaliidide tööturule toomise juures ka ei kasutataks, selle reformi uba on minu arust see, et pensionifondi rahade asemel tahetakse kasutama hakata töötukassa vahendeid, mida on kogunenud rohkem, kui praegu välja makstakse.
Iseenesest on õige mõte, et kes suudab piisavalt palju (st. keskmist palka) teenida, see ei peaks enam vajama riigipoolset toetust. Tean ka ise mõnda sellist :P Aga kas pole huvitav, et siinjuures kasutatakse määratluseks mediaanpalka, , kustmaalt töövõimetuspensioni kallale minna, mitte seda müstiliselt kõrget statistikaameti "keskmist" palka, mida võetakse aluseks näiteks riigikogulaste palja arvestamisel või meie kõigi tööaasta pensionistaaziks liitmise koefitsendi arvestamisel? Nende kahe numbri vahe on umbes 250 eurot :P
nii nii, hakkan vaikselt aru saama. Töötukassa raha on kenasti kogunenud ja pensionite raha on otsakorral :D
Ikkagi on ebaõiglane see, et kui vanaduspensionär töötab, siis saaks suuremat pensionit, aga kui töövõimetu, siis vähendame pensionit. Aga no see on veel kauge tulevik
Suure kogukonnana oleme silmitsi lahendamist vajava probleemiga. Paraku tundub, et lahenduste otsimisel on mindud taaskord rehkendama ökonoomikaülesannet. Kahjuks puudub lahenduses poliitiline analüüs ja visioon. Ka mina lugesin seda uuendust, et konkreetse isiku töövõimet hakkab hindama töötukassa spetsialist, kes järelikult tohtrist targem. Hmh...
Ma arvan, et tõepoolest on töövõimetust jagatud liialt lahkel käel. Paar suve tagasi kohtasin "musta" ehitusbrigaadi, kes koosnes eranditult töövõimetuspensionäridest. Panid kuusteist tundi päevas. Samas on aga enamus invaliide siiski sellised, kes saaksid ja tahaksid töötada vaid osatööga. Millised tingimused oleme riigina läbi seadusandlike stiimulite loonud sellise tööturu tekkeks?
Ning lõpuks. Paljud inimesed invaliidistusid selle meeletu rabamisega iseseisvuse alguses. Selleks, et ellu jääda ja riiki luua. Samuti oli iseseisvuseelne meditsiin selline nagu oli - tollaste oskuste ja võimalustega. Nüüd läheme siis nende kallale. Need ükonoomikaülesanded ongi tihti suunatud minevikku. Selle asemel, et tekitada uus süsteem ettevaatavalt tulevikku, uute "osalise töövõimega" haigestunute jaoks.
Aitäh, hr. Hunt
Hästi kokku võetud. Tõepoolest, selle peale ma ei mõelnud missuguse pärandi jätsid 80-ndate lõpp ja 90-ndad. Ja muidugi nõukogude meditsiin - alustades hammastest, mis pidid olema suurema osa krooniliste haiguste algpõhjus.
See "santide ehitusbrigaad" oleks tõeline must huumor, kui asi poleks nii tõsine. Hea karikatuuri saaks, kui kujutlusele tiivad anda.
Olen minagi sellest mõelnud, et vene ajal oleksin saanud üheksa kuu pärast ametlikult pensionile jääda. Praegu raban, nii et tükid taga, sest mingitele riiklikele toetustele kaheksa aasta pärast küll loota ei julge, tuleb omaenda sissetulekuallikad tekitada.
jah, Thela, aga ega meie põlvkond selle praegusaja pensionipiskuga oskakski toime tulla. Vähemalt mõttes küll.
Postita kommentaar