Blogimaal lendab "rõõmuotsimisviirus". Kuigi tänane päev on rõõmu poole kallutatud, proovin sõna sekka öelda. Miks kallutatud? Aga seks, et on töövaba päev ja alles laupäeva hommikupoolik ja olen üksinda kodus ning kohustustevaba.
Kuskilt kõrva ja silma jäänud lause: Olin tusane, sest mul polnud kingi. Siis märkasin meest, kel polnud jalgu...
Kõigepealt panen kirja Suured rõõmud, mis tükati tunduvad nii iseenesetmõistetavad, aga alati saab olla teisiti:
Olen enam vähem kõrvalise abita funktsioneeriv isend: näen, kuulen, haistan, liigun, mõtlen :D
Olen sünnitanud ja üles kasvatanud lapsed, kes ei vaja enam igapäevahoolt ja tulevad iseseisvalt toime.
Mul on seitse lastelast ja ristipoeg. Nii poisse, kui tüdrukuid.
Mul on sõbrannade võrgustik
Mu 86 aastane ema saab veel enam-vähem hakkama.
Ma tean oma suguvõsa, eellaste haudu ja elulugusid.
Ja nüüd väikesed, ehk Argirõõmud, millele sageli tänulikkusega mõtlen:
Hea, et mul on oma kodu ja tuba, soe suletekk, veidi kosmeetikat ja ehteid, puhas dušširuum ja saun, soe vesi, telekas, arvuti, telefon, fotokas ja palju pilte ning raamatuid.
Hea, et on taaskasutuspoed, kust ostan pea kogu oma garderoobi
Hea, et mul on igakuine pensionipäev.
Hea, et mul on igakuine palgapäev.
Hea, et mul on raha osta kohvi, juustu, veini, pähkleid...
Raha, et teha kingitusi lähedastele ja sõpradele...
Käia teatris, kontsertidel, külas, veekeskuses...
Hea, et raamatukogud on tasuta
Hea, et julgesin vastu võtta töökoha, mis mulle füüsiliselt raske, kuid tänu millele sain palju uusi tuttavaid.
Ja jõudsingi algusesse tagasi. Kui poleks tööpäevi, poleks ka mõnusat vaba päeva tunnet ja puhkuseootust. Poleks enesesse süüvimise aega ja Tasakaalu ning harmoonia otsimise võimalust. Oleks tuim eesmärgita rabelemine ja suur suur väsimus, tüdimus ning rõõmutus.
Üks hetkerõõm, mis ei olnud küll minu isiklik rõõm, aga kaasosaline olin küll:
Äsja viie aastaseks saanud põnn sünnipäevaks saadud tõukerattaga mööda õue kimades: Tead, vanaema Liina, ma olen niiiiii rõõmus!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
11 kommentaari:
Väga väga tore. Olen kõikides punktides sama meelt, kuigi mina olen täispensionär, seega palgapäeva enam pole. Töökohana võin välja pakkuda lapsehoid(vahel ka 2 last).
Mul pole ka nii palju isiklikke lapsi, aga ega sellest rõõmu vähemaks jää ju.
Pean väga tähtsaks ikka kolme vaala: tervis ja hingerahu, kodu ja toimetulek, (pere)suhted ja võrgustik.
lapsehoid on tõsiselt võetav töökoht ja rõõm pakub muidugi ka.
Tore, et minuga ühte meelt oled, sest üle lugedes tundus kogu lugu küllaltki primitiivne - ei midagi suurt ja aatelist.
Sa oled väga hästi kokku võtnud selle, mis meie vanuses rõõmu teeb. Oled oma elus õigeid valikuid teinud, et endale selline keskkond saavutada, kus sul praegu hea elada on. Kuigi kõik elus ei ole ainult meie enda teha, aga väga oluline on, mismoodi me suhtume oma võitudesse ja kaotustesse. Kas vingume selle üle, mida meil pole, või hoopis tunnneme rõõmu sellest, mis on.
Tahan rõhutada ka seda, et igal vanusel on oma rõõmud. Kes üritab taga ajada seda sinilindu, mis teda näiteks 10 aastat tagasi oleks õnnelikuks teinud, see peab paraku pettuma ja tunneb end õnnetuna.
Selle viimase väite tõestuseks üks anekdoot: Jõe ühel kaldal istuvad 4 erinevas vanuses meest ja teisel kaldal riietuvad lahti kenad näitsikud, et minna ujuma.
20-aastane mees hüppab vette ja hakkab üle jõe ujuma.
30-aastane hakkab otsima materjali, et teha parv ja üle jõe sõuda.
40-aastane ütleb, et kui need naised tahavad väärt meest saada, siis tulgu ise siia kaldale.
50-aastane ütleb, et mis te mehed sebite, siitsamast näeb ju ka hästi :D
appi kui hea lugu :)))
mnjaa, kui võrdlen oma otsimisi bloginduse alguses, siis seitsme aastaga olen tundmatuseni...vananenud. Sellepärast itsitangi pihku kui keegi tahab väita, et elu alles 50.selt algab.
No näe, siin ka rõõmude inventuur :) Ja kõik puha tuttav jutt, mõned nüansid muidugi, mul ainult palgapäev ja lapselapsi ka umbes 1 vähem :)
Laupäeva naudin täiega, isegi need mõned tänased kohustused ei tundu tapvad :)
Eks kõige suurem rõõm ikka sellest kui hommikul ärkad ja on jälle uus päev. Mis sellest, et läks nagu läks ja on nagu on, halvasti või hästi. Mis seal ikka sebida, uus päev on iseenesest juba tore :)
ümisen mingi lastesaate tunnuslaulu: Algab päev, algab päev, päiksetõusus sünnib see....ootamas on tuhat tööd
Eile vaatasin jaapani multikat "Totoro" ja tuletasin laste põlve meelde :)Kuidagi hellaks tegi mälestus, mil poistega koos seda nautisime.
Mhma mõtlen, kas see peaks mind mõtlema panema, kui mulle "küllaltki primitiivne" kõnetab?
Ega me asjata teineteise lugusid loe :P
väga tore ja huvitav postitus - äratundmisrõõm ja hea meel kui hommikul ärkan ja uus päev algamas ...
aitäh, Nataly!
Postita kommentaar