Pühapäeval sain võimaluse külastada Silvi Vraidi mälestuskontserti Tartu laululaval. Kuna tunnen ennast suure massi hulgas ebamugavalt, välja arvatud laulupeod ja Viru Folk, pole ma eriti väliürituste külastaja. Seekord oli kõik teisiti. Ma lihtsalt ootasin rahvast. Alguses oli meid vähe ja enamus hoidis päikese eest varju. Kuid korraga oli laululava täis.
Silvi Vrait on minu põlvkonna naislaulja - sümbol. Seitsmekümnendad jagasid meid kahte lehte. Üks osa andis südame Anne Veskile või Marju Länikule. Mina olin see teine osa ja minu hing kuulus Silvi Vraidile ning Fixile. Tegelikult oli midagi juba varem. Koos esimese tõelise armumise ja pettumusega tuli minu ellu ÜKS laul. Tahan arvata, aga pole kindel, et just selliste sõnadega loo lindistasin telekast aastal 1972
Jah ma olen siin, olen siin aja serval
On mu süda siin, minu sees sinu kõrvalSiin on see mida aeg teiseks ei tee
Selliseks ma jäin nagu näin olen endine ja endiseks kui saad
Võta mind just nii nagu näin sest et siia jään ma
Jah ma olen siin kus on ruumi ka tuultel
On mu suudlus siin ja see on sinu huultel
Siin on see mida aeg teiseks ei tee
Selliseks ma jäin nagu näin olen endine ja endiseks kui saad
Võta mind just nii nagu näin sest et siia jään ma
Jah ma olen siin sina tõid mind kord siia
Kui mind poleks siin sa ei saaks tulla iial
Siin on see mida aeg teiseks ei tee
Selliseks ma jäin nagu näin, olen endine ja endiseks kui saad
Võta mind just nii nagu näin sest et siia jään ma
Jah ma olen siin poleks mind poleks sindki
Jah ma olen siin poleks sind poleks mindki
(olen otsinud netist sõnade autorit, kuid pole leidnud)
Edasi tuli FIX. Esimene kohtumine ansambliga toimus ilmselt kolhoosi jaanitulel. Abikaasa pakkus aastaks 1977. See oli võimas. Ega ma lugude pealkirju teadnud, ikka ridade järgi:
....on neetult ränk see mäkketõus ja kahtlema pead oma jõus, vaev on liiga suur, surub ligi maad, liialt jõudu nõuab
...veel avatud on, veel avatud on uksed
....Ulila, Ulila, siin on aed, kus magab armastus
1979 ilmus esimene plaat. ......
.......
Tegelikult ma ei tahtnud mingit ajalugu kirja panna. See lihtsalt oli see aeg, mil mulle (minu arust Queenilik) selline vokaalne ansambel hirmsasti meeldis. Sobib tänaseni. Möödunud suvesimmanil rokkisime täiega, sest minu najal vaid seisab see terve tsirkus koos.
Need lood on kuidagi arukad, sõnad pole mingi "tilulilu" vaid just selle ajastukajaline tabamus. Pihtas! Täppis! Mõned minuvanused ei saanud aru, mida ma FIX-is leidsin. Minu jaoks oli seal uskumatu kooskõla. Harmoonia.
Sellepärast on minu Silvi Vrait eelkõige FIX.
Hiljem ma enam niipalju eestikeelset levimuusikat ei kuulanud. Ka praegu tunnen, et tähtis pole lugude paljusus, vaid laulust saadav emotsioon.
Ilmselt olen jõudnud ajajärku, kus mälestused on tähtsamad, kui unistused. Sellepärast pühkisin plaadiriiulilt tolmu. Mälust ka.
8 kommentaari:
Kurb, Bianka, et arvustad lauljat, kes tahab/tahtis laulda seda, mis talle endale meeldib. Võtame näiteks joonistamise või maalimise. Kas maaliksid meelsamini seda, mis endale meeldib või seda, mis publikule meeldib?
Aitäh võrratu järelhüüde eest!
Mina vist jagunesin 70-ndatel sinna Anne Veski leeri. Olin päris laps ka alles... Ent samas on meeles lood nagu Ulila, Pardike ja moon jne. Täiskasvanuna meeldisid mulle väga ka tema muud projektid - "Roheline muna", Tartu Levi päevadel VSP projektiga soleerimine jne. Võrratu häälematerjal, omapärane tämber ja lavaline šarm. Vägev naine.
Ei, ma ei arvusta tema valikut, see on iga artisti õigus. Seda on öelnud ja teinud teisedki, nagu Mäks, Ivo Linna jne. Ma üksnes analüüsin, et laiemale publikule meeldisid tema esitatud Fixi laulud, aga ilmselt siis, kui Fixi aeg läbi sai, siis sama suurt auditooriumi tal enam polnud. Esinemisi jäi vähemaks, ja sellest võis tulla ka eemaletõmbumine ja üksindus. Artisti elu ja kuulsus on keeruline koorem kanda.
tundub, et midagi olulist on koos ööga kadunud. Kahju, arvamuste paljusus rikastab. Küll pole ma nõus anonüümsega, et Bianka lauljat arvustas. Kui ikka autor selle all harvustamist mõtles. Usun, et paljud tartlased tundsid nii.
Lugesin terve öö Vello Salumetsa raamatut "Fikseeritud Fix" (2010)Elagu kohalik raamatukogu. Nüüd olen Silvi raamatu järjekorras. Olen enda vastu aus ja pean ütlema, et ei tea, kas ilma Kõigevägevama vahelesekkumiseta. Alati on nii, et kellegi, enda jaoks mingil ajal tähtsa inimese minemine, avab endas mingi ukse.
Sain aru, et avalikus kohas ei ole mõtet välja öelda kõike, mida sa tegelikult arvad :D
Minu jutu mõte oli selles, et Silvi Vrait kui laulja oli minu jaoks muutunud mineviku nostalgiaks juba palju aastaid tagasi. Olin tema võrratu hääle suur austaja, aga minu arust ilma Fixita tema soolokarjäär enam eriti ei edenenud. Millest on muidugi kahju. Kas hilisemast ajast on välja antud mõni plaat? Ja taevake, see on ju vana tõde, ole sa Silvi Vrait, Anne Veski või Smokie, kontserdil ei pääse sa "Vanast pildiraamist", "Roosiaia kuningannast" või "Alice`st". Ja kui sa fännidele pettumuse valmistad, siis nad enam ei tule ;)
Üks eluhetk koondab järsku kõik mõtted, toob meelde unustatu, süstematiseerib mälestused. Mõnikord on see laul, mõnikord kohtumine, lausejupp või raadiosaade. Mõnikord aga lahkumine, jäädvalt ära... Paljud Vraidi laulud on omased ja olulised.
Sain raamatukogust Silvi Vraidi elulooraamatu "Saatus". Päris huvitavalt koostatud, palju pilte jne. Lõpuks sain kinnituse blogis toodud laulule- Vrait ise ütles, et kandis selle saate "Kaks takti ette " finaalis. Nii et tõesti lindistasin selle oma neljarealise makiga"Jauza" 1972 aastal.
Postita kommentaar