Köök kui laboratoorium

Kolmas muuseumiloeng viis meid naiste - alasse. Lektor Kai Lobjakas Eesti tarbekunsti ja disainimuuseumist alustas nagu ikka, laiast maailmast.

Olin olnud eksiteel ja mõelnud, et pisikesed köögid kortermajadesse saabusid koos nõuka ajaga, mil propageeriti sööklates söömist. Hoopiski Saksamaal pärast maailmarevolutsiooni, kui töölisklass hakkas teadlikumaks muutuma ja kapitalistid - orjapidajad aru saama, et kes ei söö, see ei tööta. Vanad, pehkinud majad olid otsa saanud ja asemele ehitati uued ja modernsemad. Et eemale peletada igasugu pisilasi ja närilisi projekteeriti köök võimalikult puhtusekindel. Seintesse ehitatud kinniste kappidega. Korterite ruumid oli piiratud ja nii need pisikesed, valdavalt sahvriga linnaköögid tekkisidki. Oma osa andis ventilatsiooni kasutusele võtmine ja söögitoa ning söögi tegemise koha vaheline sahver ehk õhutusruum hakkas tähtsust kaotama. Lõpuks leiti lahendus ja hakati valmistama kahe poolega kappe, mis võimaldas võimalikult vähese jalavaevaga pesta nõusid köögi poolel ja võtta puhtaid söögitoa poolel. Elekter ja külmkapp, vesi ja kanalisatsioon - kui loomulikud need praegusel ajal tunduvad. Perenaise mugavusel mõeldes tegutsesid köökide projekteerijad umbes nii: istuti kõrgel taburetil ja kaardistati naise teekond kogu päeva vältel. Võimalikult optimaalsete lahenduste leidmiseks paigutati mööbel "käe järgi". Saksa ordnung mõtles välja geniaalse leiutise: sahtlid olid nagu kühvlid. Ja põrandale oli isegi koera aseme koht  oli märgitud.

Ka EW-s hakati kaasajastuma. Perenaistele mõeldud ajakirjad andsid tarkusi ja "pruutide koolid" said talunaiste seas populaarseks. Muidugi jäi sageli  perega ühetoalises üürikorteris  elava vabrikunaise unelm ajakirjapiltidele, aga eks ole see nüüdki nii. Kõik ei mahu marjamaale, muist peab jääma karjamaale. Ühes või heal juhul kahes toas, kiviterepikojaga maja teisel korrusel, kus kemps koridoris ja vesi õues tuli olla sama väärikas perenaine kui suures taluköögis. Uued, peened road nagu kartulisalat ja pasteet, kotletid, kartulipuder ja kapsarullid tõrjusid välja halli värvi igapäevase tangusupi ja uued maitseained võimaldasid katsetamisi.

Ikkagi olenes kõik perenaise lugupidamisest puhtuse vastu. Kuidas vanaema meenutas: selle naise köök on nii segamini, et võta kaigas ja hüppa üle. Mäitsu Miine sai eluaegse märgi külge ainult seepärast, et kogus mustad nõud suurde titevanni. Niikaua, kui kapis jätkus, polnud häda midagi. Kui naabrinaised manitsesid, siis oli Miine öelnud: mulle meeldibki segamini.

Pika elu jooksul olen kohanud mitmesuguseid "köögiloomi". Hiiri püüdis kass ja rottidele pandi ilmselt mürki.  Kärbseid tuli piitsaga peksta, eriti palju kogunes neid pliidi kohale müüri peale. Lapsepõlves tundusid mulle kärbselindid (nii neid meil nimetati) ühed kõige vastikumad asjad. Aga see polnud veel kõik. Aastaid tagasi, kui tuttuude kortermajja kolisime tabas meid suur nuhtlus. Nii tutvusin esimest korda elus vaaraosipelgatega. Kui te ei tea, kes või mis need elukad on, siis olete õnnega koos. Pisikeste, nööpnõelasuuruste sipelgate rida suundub mööda köögikappi näiteks saiani või pea ükskõik milleni. Ning lahti neist ei saa. Oma pesaks valivad nad kavalalt lohaka perenaise poolt tähelepanuta jääva koha. Näiteks meil olid nad külmkapi tagaresti sees. See ilmnes alles siis, kui kapi uuega asendasime ja vana (koos sipelgatega) emale viisime. Kingitus missugune. Nad peitusid isegi raamatute vahele. Likvideerida aitas maja üldtõrje, aga mul on ka oma isiklik arvamus. Kui pere, kellega nad kaasa tulid minema kolis, siis kadusid sipelgad nõiaväel. Prussakakogemuse sain Mustamäel. Vahtisid teised ööhakul mulle vannitoast ja köögist vastu. Prrrr! vastik! keegi blogikaaslastest soovitas nendega rääkida. No ma siis neile ütlesin kõik, mis ma nendest arvan! Hiljem ma neid ei kohanud. No ma tulin koju tagasi ka.
Ühesõnaga - kui valida, siis pigem laboratoorium kui katselava.

Muusikalise maitse eest hoolitses Gourmet Duo. Nimi haakus suurepäraselt teemaga ja ega ma midagi muud nendest teadnud. Millegipärast arvasin, et tegu rahvusvahelise kooslusega. Aga ei. Kena ja vitaalne madalahäälne  daam Yvetta Uustalu koos meeldiva kontrabassimängijaga avardasid muusikamaitset. Duol oma kodulehekülg ja kõigil võimalus tutvuda. Seltskonna arvamused lahknesid: naistele meeldis, noor mees raputas pead. Arvamuste paljusus rikastab.

Mina nagu ikka sõnadega kimpus, mis kumisema jäävad. seekord Kai Mai Olbri "Ehted". Vahest, suveööl olen ikka lootusetu romantik, eks.

EHTED

Liig palju sai ehteid –
ei tea, mida kanda.

Su pilk jäi kinni mu juuste taha,
enda oma kui pillasin maha.
Leebeid sõnu ütlesid vähe –
need jäid ainsa korraga pähe,
kallid käed jätan endale kaela –
enne kandsin vaid paljast paela.
Puudutust, mis oli teistest õrnem,
kandma vist hakkan väikeses sõrmes
ja su naeru torkan ma rinda!

Küll ma homme selle köögi ka läikivaks nühin. Homme....

homme olen jälle virtin. Täna aga mõisproua! (Bianka tabab võrdlus)