Tühi kõht on kõige parem kokk

Tähelepanekuid tööelust

Valdavalt käib enamus  väikelapsi lasteaias. Eestit edestavad Euroopa Liidu riikidest Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa ja veel mõned, aga nende riikide koolisüsteem on vanuseliselt meie omast erinev. Tänapäeval nimetatakse lasteaias käimist alushariduse omandamiseks. portaal eesti.ee annab teada, et meil on 493 lasteaeda. Kuna minu elukohas Lääne Virumaal pole nimekirjas näidatud eralasteaedu, siis arvan, et need on veel nn. kauba peale.

Eestis käib lasteaedes 94 % vanuselisest eagrupist. Tillukesi st. 1.5 kuni 3 aastasteni 75 % (hariduse infosüsteemi 2011 andmed)
Omavalitsusele läheb lasteaialaps maksma keskmiselt 170 eurot kuus.

Lapsevanema igakuine arve koosneb osalustasust, mis keskmiselt 30 euro kanti ja toidukulust. Toidukulu munitsipaallasteaedades on keskmiselt 1.20-2,50 eurot päev.
Last saab vanema avalduse alusel nn. hommiku ja või õhtusöögilt "maha võtta". Lõunasöök kuulub päeva juurde.

Vähekindlustatud perede aialapsed saavad avalduse ja põhjenduse alusel omavalitsuselt toetust. Pole kuulnud, et raha puudumise tõttu oleks meie riigis ükski lapse pidanud lasteaiatuks jääma. Kui, siis on tegemist vanema oma hooletusega. pigem soodustatakse vähekindlustatud perede lasteaiaealiste laste aias käimist, sest "seal kindla valve all on laps hoitud ja söödetud".
Tallinna linnriigi kohta ei oska kaasa rääkida. Seal valitsevad valdavalt "hundiseadused".


Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma rääkida vaid vaesusest ja toidust.
Võin kaljukindlalt öelda, et lasteaias käivad lapsed on kõike muud kui näljas. Usun, et nende toiduportsud ja menüüd on tervishoiutöötajate poolt rangelt kooskõlastatud ja portsude suurused paika pandud.
Mida siis nelja-viieaastased söövad? Õigemini mida nad ei söö? Kõige kurvem osa minu töö juures on kenadesse kausikestesse ja kruusidesse pandud toidu äraviskamine. See on uskumatu, kuid paljud tänapäeva lapsed ei söö valdavalt putrusid, ega joo piima. Isegi mannapuder, mis nõuka ajal oli kindla peale minek, maitseb ütleme viiele kahekümnest. Hommikusöögiks ongi peamiselt pudrud ja kõrvale võileib - sepik kas kurgiga, lastevorstiga või juustuga.

Reede hommikul, kui otsast näksitud kurgileibu prüginõusse saatsin, tuletasin meelde rohkem kui kolmekümne aasta tagust 5 aprilli hommikut, kui esikpoja viie aastaseks saamisel oli pereisal õnnestunud koju tuua ÜKS värske kurk, millest imehäid kevadisi võileibu valmistasime. Ju see kurk aprilli alguses kusagil kasvuhoones aiatatud oli.

Lõunase supiga on nii, et kes söövad, need söövad ja küsivad juurde. On pisikesi piigasid, kes pistavad frikatelle parima meelega pintslisse ja suuri mehepoegi, kes lusikat ei vaevu kergitama. Vana aja magustoidud karamell- või piimakissell niisamuti. Kes sööb ja palub juurde, kes ei, see ei.
Kotletid ja viinerid kartuli-soustiga on enam-vähem.Jälle vaatan tagasi ajale, kus viinerid ja kartulisalat oli klassikaline lapse sünnipäevatoit.
Nüüdisaja lapsed ei armasta ei kartulisalatit ega makaronisalatit.

Nii võiksin kogu menüü läbi töödelda, kuid see polnud mu eesmärk. Oma jutuga tahtsin öelda, et lasteaias käivad lapsed küll meie riigi nälgivate laste arvestusse ei lähe.

Ja veel tahtsin lisada, et ilmaasjata vaadatakse viltu  töötajale, kes läheb toiduülejäägiga koju. Minu süda ja moraal ei söenda puhast leiba solgiämbrisse visata, piima ka mitte - valmistoidust rääkimata. Nii kõnningi koju nagu vaeste supiköögist: supipurgid kotis kolisemas. Arvan, et mu süda valutaks rohkem, kui oleksin toidu minema visanud. Jäägid lähevad niikuinii majahoidja suurele koerale ja kanadele.
Ja usaldades enda pipsi maitsmismeelt võin tunnistada - toit on tõesti maitsev!