Pühapäev, 20. mai 2012

Sind ja end otsides

PEEGLITAGUSEL MAAL

Möödunud nädal, mis  algas seekord laupäevaga, oli mõneti nagu peegli sisse minek. Ühine nimetaja 40 (või jagaja), viis mind aastate taha. Enda soovil. Stsenaariumi "Sind otsides" järgi. Imedemaa kõlab niimoodi, nagu peaksid imed olema imelised. Aga nad võivad olla hoopis kõrvalekalle. Uus reaalsus, mis erineb argipäevast. Huvitav, milline on Imedemaa vastand? Ilmselt Argiasjade maa koos tavareaalsusega.
Kuna minekuks nõusolek antud, tuli hakata käituma uute reeglite järgi. Eirates reaalse maa seadusi. Unustades oma varasemad teadmised  kasvasin ja kahanesin kuidas juhtus. Mängides aja ja ruumiga.
Imedemaa näiline tõepärasus võrgutas ja peibutas. Kuni olin üleni mängu mässitud.

Kohus koos lausega: te pole ju midagi muud, kui pakk kaarte, on tulemata. Võib olla ei tulegi. Sest nii hea on minna kaasa illusioonidega võttes kilbiks enda lemmiku:

.„Sa ime küll, kui veider täna kõik on! Ja eile läks kõik täitsa nagu harilikult. Kas ma olen öösel muutunud või? Oot, las ma mõtlen: kas ma olin hommikul ärgates seesama? Mulle meenub praegu, et ma tundsin end natuke teisiti. Aga kui ma pole seesama, on järgmine küsimus: kes ma siis üleüldse olen?“ /Alice Imedemaal, Lewis Carroll)

LEENANi KAUNITAR
Et küll küllale liiga ei teeks jõudis teisipäeval teater kätte. Koos mõistva kaaslannaga kellega meid ühendas teema arendus ja veel olemata tagajärg. Pean ütlema, et see etendus on päriselu kõrval nagu nukkudega mängimine. Hea, et oli. Lõpptulemus võimaldab nüüd elu stoilisemalt ja rahumeelsemalt taluda. Nii hingekosutav ju, et ka teistel on probleeme.
Muidugi ei saa jätta ütlemata, et kunagine "Mägede iluduskuninganna" oli tuhat korda õõva tekitavam. Olin ma siis noorem? Tundlikum? Murelikum? Lapsem? Elasin maailmas, kus kurja tundes tõmbasin teki üle pea. Nüüd enam mitte. 

KRISTIINA JA SILVER
Kasutan meelega familiaarset eesnimepöördumist. Tegelikult oli tegemist kirjandusklubiga, kus külalisteks Kristiina Ehin ja Silver Sepp. Ilusad inimesed, keda luues Jumal pole koonerdanud. Lisaks lemmikluulekeel - naiselik sõnademäng.
Huvitav kokkusattumus oli see, et loksudes laupäeval Edelaraudteel kõnetas rongiaknal Ly Seppeli Allikas
Sulame õige selleks rippuvate okstega kuuseks,
naljakaks suureks kuuseks,
mis allikat valvab.
Vesi voolab siis alati välja me südame juurest
ja me seisame, seisame sada aastat ta kaldal
ning allikas voolab ikka välja me südame juurtest.

Igal õhtul selgesse vette
upub tähtedelend
igal õhtul allikat kuulates
kuulame iseend.
Ly Seppel (Ehin)

Kirjutasin selle siia, sest ees ootav emotsioonitulv pani otsima märke. Kuna karikakar veel ei õitse ja krüsanteemi katkumine tundus kohatu (loomulikult polnud mul ka krüsanteemi), siis märk on märk.

Aga nüüd kõrvalpõike juurest tagasiedasi. Huvitav, mis tunne on sündida selleks, kelle isa ja ema on luuletajad?
Õhtu pakkus laule ja lugusid. Äratas ja ärgitas. Mõtlema keelekõla ja sõnamöla peale. Ja sellele miks ikka veel loen ajalehtedest ja seltskonnaajakirjadest risupahna? See ju määrib ja jääb külge. 
Täna tahaksin ma olla tuntud. Ja ilus. Nii sõnas kui pildis.

OMAD ja VÕÕRAD

Taevaminemise pühal ootas meid venna ja emaga üks paik. Talvel 40 aastat tagasi, sai neljast kolm ja miski polnud enam endine. Kalmistukultuur on kodukultuuri üks osa. Ja kevadel tehakse kodud korda. Nii tegime meiegi. Ilus jäi. Üks nägemus, üks teostus, üks ja ühtne hingamine. Laused ja mõtted jooksevad iseenesest lõppu. Üks alustab ja teine teab. Nagu lapsepõlves, kui mängisime "arva ära, mis raamatust" mängu. Enam ma ei võida. Aeg on teinud oma töö. 
Koos töö on tõesti koostöö, mitte vastu töötamine. Ainult ema pole meiega rahul. Temal olid suure L-iga Lootused. Kahju tast.

Muidurõõmud olid ilusailmsed. Vaatamata ristipoja (VP 2) kesteabkust tulnud palavikule oli kena keik. Kui ikka liivakasti jänesekapsaroheliseks võõpamise ajal VP 1 (Vennapoeg) on töö koju kaasa võtnud ja seda tädiga jagab - no mida sa hing laupäeva pärastlõunal veel ihkad. (Uudishimulikele ütlen, et noormees teeb veinikoolitusi) 
Õhtune saun silub kõik ihu ja hingekortsud. Järgmise korrani.

TUNDEHETK
...
Mina ja päike
vabandame maailma kõigi solvatute ees
ajame paarikesed jälle kokku 
ja kihutame aralt 
ja kirglikult teineteise kõrval
vastu tüdimusaastate tundesaastale
...
(Kristiina Ehin, Õnn mu õunapõskne õde)



5 kommentaari:

Bianka ütles ...

Mitte midagi ei saa aru... Mis see 40 ja imedemaalt sind otsides tegelikult tähendas?

Emmeliina ütles ...

jah, Bianka, see peeglitagune mõistujutt viitab ilma selgituseta tõsisele psühhoosile. Olgu, kui küsid, siis vastan.
Nimelt kohtusin inimesega, keda olin aastaid otsinud.

Bianka ütles ...

Ja kumb tunne siis ülekaalus oli, kas ime või pettumus?

Emmeliina ütles ...

Imestasin iseennast - eelkõige.

Bianka ütles ...

Väga hästi öeldud! Eks olegi nii imed kui argipäev kinni meie endi peas ;)