esmaspäev, 7. mai 2012

Kevadest ja konnadest

SALAJASI KEVADÜTTEID AVALIKUKS JAGAMISEKS
Mulle ei meeldi kevad. No päris nii järsult mitte, aga aastaaegade järjestuses on ta eelviimasel kohal. Enne talve. See tähendab, et meeldib, kui on soe. Aga ei meeldi see, et kogu aeg on valge. Õhtul kaua ja hommikul vara. Kevadel ma oleksin nagu alasti selle valguse käes. Ei saa ennast mähkida sügise sooja sudusse ja udusse. Kevad on minu jaoks lõikav ja terav. Ta ei silu, vaid toob esile. Lõhnu, hääli, maitseid, kära ja müra. Kevadel on järsud nurgad, mille vastu võid ennast veristada. Temas pole ümarust ega kaitsvust. Nagu juba ütlesin, on õuesoojus pea ainuke asi, mis mulle tõeliselt head meelt teeb. Kevade lõhnad teevad rahutuks ja ajavad korrapärase maailma sassi. Kevade hääled on nagu tulemine.
Võib olla on see sellepärast, et mu sünnimoment langes aega, mil hilissügis polnud veel talveks saanud. Varjatud ja salapärane aeg.

Kevadel pead st. oled sunnitud ilus olema. Nagu naisteajakirja kaanelt. Värske, seiklustele avatud, puhanud   - ühesõnaga olema see, mida mina ei ole.
Miks on ütlus "vananaiste suvi"? Siis peaks ju olema vastand "noortenaiste kevad". Kevad on edukate aastaaeg.
Kevadel ei tohi molutada, ei tohi omaette olla. Kevad soosib koostegemist.
Kevadet peab ootama ja jumaldama, kiitma ja kummardama. Sügist võib kiruda ja sõimata, kuid kevade puhul ei näi see paslik. Kevad on tabu, kevad on püha.

Aga see eelnev jutt ei takista mind kevadkolamisel. Muidugi koos Anneli ja autoga. 

NEERUTI, esimese mai pärastlõuna
Eestis on kolm Neeruti nimelist kohta. Meie Neeruti on Kadrina vallas, Rakverest umbes 15 kilomeetrit.  Neeruti maastikukaitseala on suur ja põnev. Oosidega ja veesilmadega kaetud. RMK on sinna rajanud kenad aja mahavõtmise kohad. Ilusa ilmaga rahvastatud. Neeruti kandi on kuulsaks kirjutanud Kreutzwald. Tundub, et siin kõikjal on Kalevipoeg muudkui maganud, üles tõusnud, kündnud jälle maganud ja siis uuesti tegusid teinud. 

Neerutis on põnevad ja kitsad loogelised teed ja rohkem kui kaks järve. Jalgsi matkajal võiksid kepid toeks olla.



Eesjärv ja Tagajärv (või oli see vastupidi)
Kivist mees mõõgaga ja lihast ning luust naine keppidega

Neeruti Seltsi kodulehel on mitmeid kenasid soovitusi. 
    10 TÕDE NEERUTIST
    (sõnastanud Enn Loik)
    • Põhja-Eesti kombe kohaselt on Neeruti võlud hästi varjatud ja kaitse hoolimatute külaliste eest seetõttu seni kindel.
    • Teadatahtjale pakub ta üksjagu rõõmu, rahuldust ja üllatusigi.
    • Vastutasuks nõuab aga aega, ihurammu ja huvi turnimaks Kalevipoja künnivagudel.
    • Täismõnu tunneb siin vaid mahematkaja, siin ei ole liivaranda ja õlleputkat ei tulegi.
    • Neerutis on alati ise lauldud ja pilli mängitud. Tümpsumasinaid ei taheta, linnulaul on etem.
    • Neerutis võib kerge vaevaga Pariisi sattuda ja selle kohta tunnistusegi saada.
    • Neeruti ei andesta, kui teda ei austata. Südame võid kaotada niikuinii...
    • Loodusseaduste kõrval on ka kirjutatud seadused, mida tuleb samuti omaks hoida.
    • "Tahaks näha seda muinasjutulist loodusmälestusmärki niisugusena aastaid, kümneid...," on öelnud Gustav Vilbaste juba 1923. aastal.
    • Kõige paremini saad Neerutit nägema, kui kutsud kaasa NEERUTI SELTSI retkejuhi.


KONNAD JA KEVAD
Valikuliselt, igasugu allikatest: 
Konnad on kahepaiksed. Mõnel päriskonnal on täiskasvanuna lühike saba (ümise  laulu  "sauna taga, tiigi ääres"), enamikel liikidel saba puudub. 
Täiskasvanud konnal on pikad jalad, lühike keha, varvaste vahel ujunahad ja punnis silmad.
Enamus konni on poolveelise eluviisiga, maapinnal nad kas hüppavad või ronivad.
Nende munad arenevad vees. See ongi konnakudu (vaata pilti)
Kudust kasvavad kullesed. Konnad söövad ussikesi ja tigusid.
Konnade paaritumiseks kukuvad isakonnad krooksuma. Emakonn ujub ligi sellele, kes tema meelest ilusamini krooksub sellega hakatakse asja ajama. Mõne tunni möödudes muneb ema munad ja konnapapa kastab need üle. Noored konnad, kel hääl veel ei kanna kasutavad kavalust ja hoiavad  vana konna hääle ligi. Et ehk näkkab. Ülbemad asuvad ühet segama ja vaene emane peab seal külakuhja all vastu pidama. Halvemal juhul ootab teda lämbumine. 



Seekordse retke eesmärgiks olid konnad. Ja pean ütlema, et edukalt. Niipalju pole ma kunagi konni ühes paigas koos ja korraga näinud. Oma kevadasja ajamas. Pildil Konn printsiks muundumise algfaasis.

Tänaseks pole protsess ikka veel tulemusi näidanud.


3 kommentaari:

helle ütles ...

Väga omapärane lähenemine kevadele. Mulle kevad meeldib väga, aga ma saan aru ka, mis on kevadel keeruline.
Ühel päeval on soe, nagu suvel, teisel päeval võib tuul su lõhki lüüa, ühesõnaga ebastabiilsus. Kui läheb äkki soojaks, on kõik kohe mõne päevaga õites, areng toimub silmapilkselt - pole võimalustki nautida. Kevad ajab meeled sassi, eriti noorusest mäletan - tuli suur maailmavalu peale.

Aga konnalugu on väga hariv:) Sel aastal räägitakse konnadest iseäranis palju, kas pole?

päevalill ütles ...

Juba mitu aastat tunnen,et olen teistsugune,nüüd siis lihtsam „kapist välja“ tulla.Mulle meeldib suve teine pool ja sügis.Soe,rikkalik,sume.Aeg ei kiirusta takka loodust ja inimesi.Pori on alles lõpus,kevad aga sellega algab.Ma ei talu lõõskavat päikest ja tuult.Aga valgus mulle meeldib,nii toas kui õues.See muudab kõik lihtsamaks,selgeks ja turvaliseks.Olen võimeline ka särava päikesega toas magama,kui on õige väsimus.Aga päike peab mind parasjagu soojendama,mitte kõrvetama

Emmeliina ütles ...

Helle - konnad jah "need konnad on ühed iimeliised loomad"
Päevalill- pidi ikka sügav kapp olema. Minu aastaring algab augusti viimasel poolel, koos viljakoristusega. Selline tagurpidi Ants olen.