kolmapäev, 7. märts 2012

Kunda kultuur


LAMMASMÄE

Neljanda klassi ajalooraamatus 1966 aastal räägiti ühest vanimast eestlaste elupaigast Lammasmäel. Lihtsalt tuli meelde, kui ühe Kundasse viivatest teedest sõiduks valisime.
 Heldeke, kas seesama künkake ongi mägi. Ausalt, paras lambakõrgune.
Aga kultuur missugune:







Kunda kultuuri nimiasula paikneb Kunda linna lähedal Lammasmäe künkal. Mesoliitikumis (keskmisel kiviajal) oli see algul väike saareke madalaveelises järves, mis hiljem võis veekogu olla vaid üleujutuste ajal. Kunda leiud said tuntuks juba 19. sajandi teisel poolel, kui seal hakati tsemendi tootmiseks järvekriiti kaevandama.

Lammasmäe ja selle ümbruse arheoloogilistel väljakaevamistel on uuritud läbi peaaegu 1000m m2 suurune ala ja kogutud rohkesti leide. Tänu soodsatele tingimustele on Lammasmäel ja omaaegse järve põhjas säilinud palju luust ja sarvest tööriistu: ahinguotsi, harpuune, nooleotsi, jäätuuri, talbu, naaskleid, kirvepäid jms. Just nende poolest on Kunda leiukompleks eriti haruldane.

Muidugi kasutasid omaaegsed elanikud tööriistade tegemiseks ka kivimeid, eriti kohalikku tulekivi ja kvartsi. Valmistati nii väikseid kaape- ja lõikeriistu kui ka lihvitud teraga kirveid ja talbu. Söest ja loomaluudest tehtud radiosüsiniku dateeringute järgi on siinsed mesoliitilised asustusjäljed pärit ajast 8700-4950 aastat eKr. nii suur ajavahemik ja kohaliku looduskeskkonna areng osutavad, et Lammasmäel elati pika perioodi jooksul korduvalt ja tõenäoliselt hooajaliselt.

Siinsed inimesed elatasid end kalapüügi ja jahiga, kuid küllap korjati ka söödavaid taimi. Luude järgi otsustades püüti haugi, ahvenat ja linaskit ning peamisteks jahiloomadeks olid põder ja kobras. Mõnevõrra on leitud ka metssea, ürgveise, metshobuse ja teiste ulukite, sealhulgas hülge luid. Jahisaagiks langesid ka hallhani, tuttvart, sinikaelpart, laululuik, aul ja teised linnud.

 Allikas: Aivar Kriiska, Andres Tvauri "Eesti muinasaeg".







Tänapäeva leidsime rohkem.
Suure ja uue hingamise saanud puhkekoha juurde viis värvikas "rihohütilik" rippsild. Peaaegu juba nagu Viljandis!


Nõuka ajal oli tegemist Kunda tsemenditehase puhkebaasiga. Isegi minul oli võimalik pea 30 aastat tagasi selle huvitava rookatusega hoone sisebasseinis sulistada.

Ei tea arhitekti nime, kes omal ajal selle rookatusega hoone projekteeris. Ümbruskonnas hakkasid lume all silma pisikesed elamise majakesed, saunad, jõeäärsed grillikohad ja ...


...pikk pikk hoone, ilmselt suvepidudeks, aga miks mitte ka talvisteks. 
Vaadata oli palju. Perenaine keetis parajasti kartuleid ja ootas külalisi. Ikkagi laupäeva pealelõuna. 


Meie jätkasime sõitu.
Edasi viis tee mööda Kunda mõisa varemeid ümbritsevast kilomeetripikkusest paekivimüürist. No mitte just päris kilomeeter, aga minu jaoks tegu kõige pikemaga, mida näinud olen. Mõisast endast olen varem kirjutanud ja aastaajale vastavalt pilte lisanud.( Emmeliina pildistab, sügis 2011)

KUNDA

Kunda on linn Lääne Virumaal, Kunda jõe suudmes. Jõgi on 69 km. pikk ja saab alguse Roela lähedalt.
Linna kodulehekülg ütleb elanike arvuks 3609 ja iseloomustuseks:
Tänapäeval on Kunda edukas väike ja roheline mereäärne tööstus- ja sadamalinn, mis paikneb Lääne-Viru maakonna kirdeosas. Kolmest küljest piirneb linn Viru-Nigula vallaga ning põhja poolt Soome lahega.
Kunda asub maakonnakeskusest Rakverest 26 km kaugusel. Kundat ühendab Rakverega laiarööpmeline kaubaraudtee (19 km). Kunda kaugus Tallinnast 107 km, Narvast 98 km, Kiviõlist 34 km, Tapalt 55 km.

Kukerpallimäelt alla tulles leidsime huvitava ehitise ehk põneva vaatetorni.



Ka Kunda areneb. Sadam muidugi, aga jõe äärde kerkib tõeline seikluspark. Konkurentsi tingimustes on kõik võimalik. Ja vajalik.


Meie siht oli jalutuskäik rannas, et võimalikult palju päikest ahmida. Meri oli jääs mis jääs. Mitte nii, nagu kuu aega tagasi Vainupeal, kus vesi lahti ja luiged ujusid. Hiljem saime kohalikelt teada, et kõik oleneb tuulest. 



Väikses ja vaikses kohvikus võtsime kerge eine. Teenidaja oli sama väsinud ja vaevatud kui menüü. Ometi on sellised mittehamburgeriputkad väga vajalikud. Eriti meeldis mulle see, et ajalehed lauapeal. Mitte katteks, vaid ikka lugemiseks.
Sadama poole piiludes avastasime võrkaia tagant Suka Antoni kuju. 

Kunda on tekkinud Kunda mõisaomaniku John Karl Girard de Soucantoni 1870. aastal rajatud tsemendivabriku juurde. Linnaks sai Kunda alev 1. mail 1938.
Allikas: Vikipeedia
Mõisnikut kutsuti eestipäraselt Suka Antoniks. Ka sadamas traataia taga taga valvab Suka Anton merd ja piiripunkti. Kujusid valmistati mõned aastad tagasi seitse ja paigutati linna erinevatesse paikadesse. Sobiv otsimismäng tulevikus.


Kunda pole kuulunud mu lemmikpaikade hulka. Ilmselt sellepärast, et kunagi laulis tuttav õpetaja Jalaka Jaak : Mis värvi on Kundas puud? Kes seda teab? Teadsime ju kõik, et puud on Kundas aasta läbi hallid.




Püüdsin seda sisseimbunud halli lume taustal pildisse saada. tegelikult on halli ainult tsemenditehase ümbruses, nn. all-linnas. 


Linn tahaks ükskord jalgsi läbi kammimist. Autost ja aastaajast tundus kõik kuidagi kaootiline. See hekk on mitte härmas, vaid hall.





Otsisime Kronkskallast. Leidsime kohe. Olin seal kunagi vanema pojaga käinud. Sügisel. Talvel oli teistmoodi. Rõõmu tegi see, et kui eelmisel korral olid sildid katki ja soditud, siis nüüd kenasti terved.

Kronkskallas on ainuke Lääne Virumaa kõrgeim pangaastang. 35 meetrit.




Vaskaul paistab kenasti Toolse linnus. Eriti neile, kes vaadata julgevad. Mina olen üldiselt argade killast.


Üks vaene kask on samuti kõrgusekartlik ja hoiab viimsest võimalusest kinni

See vaade on sadama poole


Ülemine Kunda on palju rohkem väikelinna moodi.
Huvitavaid individuaalelamuid oli mere lähedale kerkinud. Rikkaid ja ajastu hõngulisi.

Konsumis käisime ka. Rahvast oli laupäeva pealelõuna kohta näputäis. Kas elanikkonna vaesus või poodide rikkus? Ei tea.

Kindlasti tuleb uuesti tulla. Ajal, mil veed voolavad. Käimata jäi vana hüdroelektrijaama ümbrus ja miks ka mitte tsemendimuuseum. Ja merepäevadel saab merele. Vähemalt kümme aastat tagasi sai. 


























































2 kommentaari:

Unknown ütles ...

Kunda kultuuriga sul vedas - on talv ja seda objekti on vähemalt näha.
Mina käisin suvel ja avastasin sellise täismehele rinnuni rohu

Emmeliina ütles ...

Tegelikult rändan talvel niimoodi sihipäraselt esmakordselt. Ja pean ütlema, et kõik paigad on tõesti teistsugused.

Aga mis rohusse puutub - ju neil pole lambaid :P