kolmapäev, 14. september 2011

Oodatud Oxford



Ega ma ei tea, kas just see on ülikool, aga sambad on küll!




Auto parkisime linna serva. Sest parkimistund linna parklates maksab kuus naela. Sellepärast on tööle rakendatud ühistransport, et hoida linn võimalikult autodevaba. Meie läksime jalgsi. Kuna aeg laupäeva hommikune, siis äärelinn vaikne. Ridamajad, koos meetrisuuruste eesaedadega, palistasid teed. Mitmel silt To Let või Sale, aed ja aknad räpased.
Üks üllatus oli peidus võre taga: meie mõistes "daatšad", ehk kapsamaa laius kenasti suurel alal, mõnel pisuke kasvuhoone, mõnel isegi laste mängumaja.

Läksime üle silla. Eemalt paistis linn. See tähendab kiriku torn ja veel teisigi kõrgemaid maju. Rahvast hakkas vastu tulema. Mitte palju, aga siiski. Mööda vurasid punased ja rohelised kahekorruselised bussid. Mõned neist lahtised. Paar tundi sõitu mööda linna 12 naela eest. Ei, ma ei hoolinud. Tahtsin ise näha.
Paremat kätt jäi muistne linnus. Kuna meie aeg käis ümber põnni, siis ei tulnud selle külastamine kõne allagi.
Läbides kokku umbes paar kilomeetrit ,olimegi jõudnud Oxfordi kaubatänavatele. Jalgrattad ja jalgrattad olid selle linna märksõna. Ja palju noori inimesi. Nii välimuselt kui hingelt.
Kell näitas üheteistkümnendat tundi. Ei mingit suurt tungi ega rabelemist. Linn hingas omas laupäevahommikus.

Suundusime kinnisele turule. Katusealused pikad koridorid palistatud kaubaboksidega. Teades inglise ilma, siis vägagi tervitatav see kauba katuse alla viimine.
Nautisin toidukaupade osa. Tordid ja maiused valmisid otse klientide ja muiduuudistajate silme all. Juustuletid panid suu vett jooksma. Lihavalik oli täiuslik - kõik kiletatud.
Kaubal, mida selga ja jalga panna, oli paljudel silt ale. Mida see tähendab, sellest sain sotti lähemal uurimisel, kui 270 naelane saapapaar oli 30 naela ale. Ja nii edasi.
Põnnile telliti lemmikjook - jäätisekokteil värsketest maasikatest. Sain ka mekkida, maitses täpselt nagu lapsepõlvesuvi vanaema juures, maasikad piimaga.

Aga mina ei jõudnud ära oodata. Kuni näen .. teadagi mida. Ikka kuulsat ülikooli. Kõrgem vägi oli meiega. Mingil müstilisel moel olid väravad valla ja iidse raamatukogu piletiputka klaasi taga polnud kedagi. Kas lihtsalt juhus või septembri esimese laupäeva puhul - seda ei saa ma iial teada. Rahvast oli palju. peamiselt giidiga ja grupiti. Millegipärast võttis silma märjaks. Emotsioonid. Püüdsin tempot hoida ja pilte klõpsida. Aega anti vähe. Nagu turistile ikka.





Mööda poole meetri kitsust tänavat surusime ennast iidse pubini. Vihmasabin segas pildistamist. Perenaine rühkis, seljakott seljas ja rabelev põnn süles, talle järgnesin mina lükates ees käru, hoides ühe käega fotokat ja pobisedes lakkamatult sorry sorry sorry. Päris naljakas, kui mitte öelda napakas. Aga rahvas oli viisakas ja naeratav. Mõnus. Õhus oli tarkust ja teadmisi. Ausalt.




Lõpuks maabusime oaasi keset linna.
Raha eest sai iidsesse botaanikaaeda pingile piknikku pidama. Tegelikult oli piknik plaanis platsil, aga niiskele murule eelistasime pingikesi rohelises. Ja me polnud ainukesed. Ühel pingil oli härra avanud kohvitermose, teisel söötis perekond rinnalast.
Peaaegu jalgade juurest voolas jõgi. Paatides istusid noored, hingasid ja lõbutsesid noorelt.
Mul oli noor tunne. Peaaegu nagu Tartus.

Perenaine rääkis, et iidsetel aegadel oli see aed olnud meditsiinitudengite ravimtaimede paradiis ja õppekoht. Seda jätkus tänapäevagi. Sildid viitasid küll südame küll verehaigustele.

Mina ei tulnud teadust tegema. Tulin vaba päeva nautima. Silmadega ja meeltega.

Kiirelt sai ainult otsa. Tagasi minnes, kella poole kolme paiku, oli linn ärganud. Rahvast ja rahvast jätkus. Kujutlusvõime ütles, et mida tund edasi, seda elavamaks läheb.
Mitte nii nagu teistes kohtades, mida olin külastanud, et õhtuks suubuvad kõik korralikud kodanlased oma pesadesse sööki jooki nautima.
Ei, siin hakkas kindlasti linn noorte elu elama.

Ja meie sõitsime ära.

Aga siin lihtsalt valik linnapilte:
Rattad
ja lemmikbuss reisisaatjaga :)
pealelõunane linn
sambakultust neil pole

Alles pärast sain teada, et kümme aastat tagasi oli linna peakirikus laulnud mu poeg.




Kui keegi oleks siis mulle öelnud, et kümne aasta pärast käin ise mööda Oxfordi tänavaid, oleksin seda ja teda ebanormaalseks pidanud. Õnneks ei öelnud ka.

Midagi ei maksa oodata. Sest see, mis on määratud tulema, see tuleb. Meie võimuses on ainult valida, kas võtta vastu või mitte.

Lugu järgneb, põhjalikum...pildid ka

9 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

http://www.ox.ac.uk/colleges/colleges_and_halls_az/

üks link juba ka

Bianka ütles ...

Väga tore, et lõpuks jõudsid ka sellesse linna. Kindlasti oli see ülikoolilinna õhkkond oli võrratu. Ja isegi mõne meiegi tubli noore jaoks pole seal õppimine tänapäeval enam võimatu.

päevalill ütles ...

Saigi teoks.See siis selle perioodi punkt?

helle ütles ...

Oxford jaa. Aga kas Windsoris ja Stratfordis ka käisid?

Emmeliina ütles ...

jaa Bianka, kõrvad kuidagi olid valmis emakeelt kuulma, aga ei juhtunud.

Päevalill ja Helle, nii oli mõeldud jah. Alguses plaanisin omal käel ja ühistranspordiga Stratfordi, kuid julgusest jäi puudu.

Eks siis järgmisel korral :)

Helve ütles ...

ees keskel?

Emmeliina ütles ...

Helve - oled hea inimestetundja

neiud ärevil ütles ...

Vahva.Pojal on Sinu silmad.Tuli kohe sinu pilt ette.

Emmeliina ütles ...

:)