Esmaspäev, 14. märts 2011

Õpetus on see iva...






Nii me siis hakkamegi tasapisi lume alt välja sulama. Soputame suled kohevamaks ja lisame kirevamat värvi. Kes juustesse, kes riietusse. Iseenesest tõmbub kõht sisse ja samm muutub kepsakamaks. Eriti kui paks puhvaika moodi jope asendub õhema kehakattega.
(selgituseks, kui keegi noorem inimene siia juhtub eksima: puhvaika- nõuka aegse maanaise riietusese, üle võetud meestelt, koosneb vatist, koledat värvi pealisriidest ja voodrist)
Õhem sall võimaldab kaela pigem sirutada kui õlgade vahele suruda ja igasugu villase materjali mähkimismeetodid võib ära jätta. Käpakeste otsa saab labakute asemel sõrmikud tõmmata ja sõrakesi võib premeerida viltide asemel saabastega.

No see käib küll rohkem nende naissooliste kohta, kes punktist punkti ei veerenud talvekuudel neljal rattal, vaid pidid vahepeal oma ninal ja muudel kehaosadel külmakraade tundma ja välimäärama.
Ausõna, alles paar nädalat tagasi oli maaliini bussi iste nii külm, et pidin enda p - alust polsterdama salliga. Luban nendel olukordadel järjekordselt endale, et ei ütle enam iial suvel 30 plusskraadiga lauset: mul on palav ja ei ohka, niiske salfaga nägu tupsutades: külma palun.

Tegelikult on jälle juhtunud seesama, mis alati, et aastaajad tormavad vanemaks saades mööda nagu hüperaktiivsed teismelised: ikka viuu...sügis, viuuu... talv ja siis juba viuh kevad, viuh suvi et jälle otsast alata. Alles see oli kui pakkisin talveunne suvegarderoobi, alles toppisin ajalehti täis sügissaapad, alles...

Kui nüüd pealiskest liigsest vaba, saab sisemus uue hingamise. Kas te teate, et paast on juba nädalakese kestnud. Vastlapäevast lihavõtteni. See tuleb meil muidugi ise enda jaoks läbi mõelda ja ära lahendada. Isiklikult alustan alati suure innuga mis juba sama päeva õhtuks raugeb ja tipneb sõnaga "homme".
Teine asi on selle enda hingekesega. Hingepaast tähendab minu jaoks just hinge pahempidi pööramist ja tolmust ning muust segavast puhtaks raputamist. No umbes nii nagu teete küpsisepuru ja muud üleliigset staffi täis taskute või käekotiga. Asjad välja, vooder puhtaks rapsida ja need üksikud ja väärtuslikud riistad ja kolud, mis pärast mittevajaliku äraviskamist alles jäid - sisse tagasi.

Selle tegevuse hõlbustamiseks andis mulle tarkuseteri Tiina Jõgeda. EE veerul. Et ma ise nii hästi ei oska, siis paljundan ja et sõnal on jõudu, siis kinnitan. Abiks ikka. Valikuliselt.

Konspekt Tiina Jõgeda loengust "Tunded kui narkootikumid."

*inimene on oma tunnetest sõltuv samamoodi nagu narkomaan heroiinist - see on neurokeemiline tõde.

*ühesama emotsiooni, olgu hea või halva korduval läbi elamisel hakkab keha sellega seotud keemilist ühendit ootama ja nõudma.

*täpselt nagu alkohoolik, kes teab väga hästi milline õudus teda pärast pudeli tühjendamist ees ootab just niisamuti vajavad mõned inimesed oma ellu hädaldamist,masendust, läbikukkumistunnet, raevu...
ja iga korraga rohkem, sest emotsiooniannused peavad rahulduse saamiseks suurenema, kuni hakkad oma pahura pilgu läbi nähtud maailma objektiivseks reaalsuseks pidama.


***tahtejõuga saab tundeid ümber õpetada ja tundemolekule lõhustada

***selleks tuleb ennast harjutada positiivseid tundeid tundma eesmärgiga asendada üks sõltuvus teisega.

*** lõpuks saavutame kurnavate emotsioonide asemel kergemad helgemad tunded ja mõttemustrid

3 kommentaari:

Bianka ütles ...

Kevad ajab ärevile! No kust küll saada uut tunnete laksu?

Emmeliina ütles ...

just Bianka, ega karjuspoisi imetlemine küll aita :P

Helve ütles ...

karjuspoiss teeb siiski olukorra veits lõbusamaks.