Neljapäev, 24. märts 2011

***

Nüüd reisid Sa maailma lõppu, kus tähed kõnnivad, loomad kõnelevad ja hobused kappavad vabaduse poole... Kohtumiseni, imeline inimene!
Luban Sulle, et jään hääks nagu alati kirjade lõpus soovisid.


Võtan vastutuse siia panna kaks lugu, mis ilmuvad ainult paberist Virumaa Teatajas. Miks, pole minu otsustada.


Andry Ervald - in memoriam

24.03.2011 00:00

Muinasjutt sai läbi ...

Kevadise lumesulamise aegu oleme kaotanud särava isiksuse, hea kolleegi ja toreda sõbra Andry Ervaldi.

Virumaa Teataja lugejad ja meie kollektiiv jäävad mäletama Andry kirjutisi, mis olid alati ettearvamatute nüanssidega, mõnusate vingerpussidega ja samas sügavamõttelised. Mis põhiline – neid oli huvitav lugeda. Need olid lood, mis pakkusid lugejale tõelist naudingut ning panid kaasa mõtlema, ükskõik kas kirjapanduga oldi nõus või mitte.

Andry särav isiksus, tema originaalne kirjutamisstiil ja loominguline mina koos laste- ja noortesõbraliku olemusega tegid temast paljude jaoks suure kamraadi ja mõttekaaslase, kellega oli huvitav, kellelt võis õppida ja keda sai usaldada.

Virumaa Teataja laste- ja noortekülgede autorina andis ta lehele uue hingamise ning tema kaastööd olid alati oodatud. Nõnda, nagu oli alati oodatud toimetusse tema pikk ja muhe kogu.

Kui Andry tuli, poetas ta alati lauanurgale kompveki ja lausus tunnustava sõna. Ta oskas inimeses näha erilisust ja panna teda end tundma erilisena. Väga tihti ütles ta: “Sa ei kujuta ette, kui fantastilist tüdrukut/poissi/õpetajat/inimest ma kohtasin ...”

Andry oli jutuvestja. Ta jutustas sulle loo, kui sa temaga kohtusid või kui ta helistas. Ta oskas seda. Ja ta õpetas lugusid kuulama, hindama. Ja julgustas neid ka ise rääkima. Vähemalt üritama. Andry suur kink oma noortele sõpradele oli mõte: “Ole kes oled!”

Alljärgnevalt avaldame postuumselt ühe Andry kirjutise, mis oli jäänud oma järge ootama. See on arvustus Rakvere Kolmainu kirikus mängitud “Suure maailmateatri” kohta, mis oli kavas küll tükk aega tagasi, kuid millest Andry juba siis kindlasti kirjutada lubas. Ehkki hilinenult, täitis Andry selle lubaduse. Ise veel lisas, et vaim ei tulnud varem peale, aga kasutage nüüd lahkesti, kui veel tarvis läheb. Läks tarvis. Läheks edaspidigi, kui oleks vaid võimalik.

Ikka otsitakse kokkusattumusi. Ka see lugu maailmateatrist ja kõiksusest on justkui tähenduslik. Tsiteerigem Andry loo viimast lõiku, kus ta annab sõna lavastaja Tiit Altele: “Iga inimene peab mõtlema nende teemade – elu ja surm – üle järele. Enamasti sunnib meid elu ise. Teater võib seda samuti teha.”

Olgu seesinane kaastöö järelehüüdeks Andryle sinna kõiksuse teele või Narnia maailma või Eikunagimaale, kuidas soovite. Puhka rahus, meie Suur Sõber. Või pigem nii, nagu Andry ise soovis iga oma toreda kirja lõpus: “Rõõmsat jõudu!”

Sinu
Virumaa Teataja

Kõige suurem pinginaaber

Raivo Raigna

Elutee on viinud mind kokku paljude imeliste inimestega, kellest üks tähelepanuväärsemaid oli 213 sentimeetri pikkune Andry Ervald - tõlkija, ajakirjanik ja muinasjuttude autor. Aga tähelepanuväärsem kui hiiglasekasv, oli Andry muinasjutuvestja suur ja soe süda.

Olime ligi kaks aastat piltlikult öeldes pinginaabrid. Jagasime Virumaa Teataja toimetuses ühist kirjutuslauda ja nii saime headeks tuttavateks. Andry kirjutas haridusest ja noortest.

Ta oskas seda hästi, sest selle hallinevate lokkidega viiekümnele läheneva mehe hing oli noor. Toimetuses käisid tal tihti külas koolinoored, kes suhtusid Andrysse kui oma heasse sõpra ja kambajõmmi.

Kunagisest lootustandvast korvpallurist küpses keskeas ajakirjanik ja muinasjutuvestja, kes oma tahte ja ande suunas loomingusse.

Ja oma tööd tegi Andry kirega, pannes kirjatöösse jäägitult oma elujõu. 2007. aastaks oli ta ajakirjanikutöö kõrvalt eesti keelde tõlkinud lastekirjanduse klassikasse kuuluvad C. S. Lewise “Narnia kroonikad” ja Roald Dahli armastatud raamatud.

Täna pole Andryt enam meie hulgas. Ja minul on kurb, et lahkunud on minu kõige suurem pinginaaber, kelle südamesse mahtus palju kirge ja lapsemeelsust.

Andry, Sul oli annet elada, sest vanadus ei saabunud Sulle kunagi.




“Suur maailmateater” pole ainuüksi suur, vaid ka huvitav

24.03.2011 00:00

Rakvere Kolmainu kirikus mängitav “Suur maailmateater” oli 2010. aasta üks tavalisemaid, tavapäratumaid, lihtsamaid ja keerulisemaid teatrielamusi.

Maarika Mesipuu kehastamas enesekindlat ja hepikut Ilu, kel hingepõhjas lebamas siiski kahtlus, kas pole äkki maailmas midagi, midagi, mille kõrval tema tähtsusetu näib. Kaido Veski mehena, kes peab käega ja silmaga kombatavat elu ainumaks väärtuseks ning kelle vilav pilk ühtäkki taipamas on (ja enese eest ikka veel meeleheitlikult peitmas), et kõik see on koide ja rooste söögikraam. Põllumees, Heini Reimani virisev jonnijuurikas siin Maa peal, rõõmust joobuv Taevariigis.

Margus Grosnõi kehastatud Maailm (pöidlad pihku, et see roll Grosnõil mania grandiosa’t ei põhjustaks). Maailma hii­gelpikad monoloogid, kuhu mahub kõik, mis inimesi puudutab, ühendab, vintsutab, õnnestab, juhib, eksitab ... Kadri Mägi ­vankumatu Kasinus, kellele sisekahtlused tundmata, kes meeleliste kiusatuste võlu ja valu isegi aimata ei oska, rumaluke selline.

&

Kõik nimetatud on osalised Rakvere Kolmainu kirikus mängitavas etenduses, mil nimeks “Suur maailmateater”, autoriks hispaania suurvaim Calderon. Etendusest, mis seni miskipärast väärilist äramärkimist ja kajaloodimist pole leidnud, ent kujutab endast ühte 2010. aasta üllatavamat ja tähendusrikkamat teatrisündmust.

Jõuline väide. Millega põhjendatud? Tegemist on ju (põhiliselt) asjaarmastajate mängitud tükiga, lavastaja peas ei kasva juuste asemel loorberipärg, autoril on nimi, mis meelde ei kipu jääma. Ja see õudustäratavalt pikk ja tihe värss, mis tegelaste suust voolab. Äääh!!

“Pildiks saanud jutlus,” mainib Sirp. “Tore, et toredad inimesed kokku tulid ja millegi huvitavaga tegelevad ja seda teistele näitavad, aga teatrielamus see küll pole,” umbes nii väidab üks röntgenpilguga teatraal.

&&

“Suure maailmateatri” vastuvõtu teevadki keerukaks tema silmanähtavad voorused. Nagu ikka, kõik sõltub annusest (parajalt - ravim, liiga palju - mürk). Mainigem siinkohal mõnda silmatorkavamat.

Esiteks sõnamõnu. Võrreldav “Fausti” või “Jevgeni Onegini” või Shaw teosega “Ta­gasi Metuusala juurde”. Tõstke käsi, kes nen­de nimede ja teoste peale spontaanselt vai­mus­tushüüdeid ja kõrvulukustavaid rõõmurõkkeid kuuldavale laseb. Millest see vaikus?

Kas tänapäevane publikum on kaotanud oskuse vastu võtta tähendusrikast tekstimerd. Vastus on teada niigi. (Ja seda tänuväärsem etendus on. Aga kes kõiki tähenduskihte tabada tahab, võtku raamat raamatukogust kaasa.)

Teiseks ajalooline. Lääne-Euroopa teatri algusaegade nägemine oma ihusilmaga. Selles suhtes töötab etendus kui ajamasin. Esimese kolmandiku peal, kui tegelased ja suhted selgeks mängitud, võetakse kohad sisse kirikurõdul. Jäädakse sinna liikumatult seisma. Pealtvaataja jaoks on tunne umbes sama kui seista mõne keskaegse katedraali ees, kael kõveras, ja silmitseda selle fassaadi ehtivaid kujusid. Ühtäkki toimub ime, teatriime. Kujud liigahtavad, hakkavad elama. Maagia. Ja räägime ka teraapiast.

&&&

“Mul on praegu keerulised ajad. See tükk aitab mul nendega hakkama saada,” lausub Margus Grosnõi pääle järjekordset etendust. Kusagilt hämaratest ajusoppidest ronib mäluekraanile fakt, vulgaarsotsioloogiline vist, aga omamoodi ilus.

Et kui kusagil geograafilises punktis moodustavad kaks protsenti elanikkonnast mungad-nunnad ja vaimulikud, kes ümberkaudsete inimeste parema käekäigu eest palvetavad, siis muutub selle geograafilise punkti elukvaliteet märgatavalt.

Millest võiks teha üleskutse sotsiaalseks eksperimendiks. Et eraldada nii suur summa, et 20 protsenti Rakvere (või miks mitte Virumaa) elanikkonnast seda tükki vaatama korraldada, ja siis mõõta, kas kuritegevus on langenud, elatustase tõusnud, inimeste rõõmsameelsus suurenenud. (Seda välja selgitada aitaks ajaleheküsitlus).

“...”

“See minu roll ja see probleem, see on ju nii aktuaalne tänapäeval, ükskõik kuhu sa ka ei vaataks,” ütleb Maarika Mesipuu.

Kaido Veski: “Hakkasin äkki aru saama, et ei ole vaja kogu aeg keeruliste mõtetega oma pead vaevata. Tähtsad valikud on tegelikult väga lihtsad. Ja üle mõistuse, kuidas Calderon on suutnud tunni ja veerandi sisse mahutada kogu maailma ajaloo.”

Lavastaja Tiit Alte: “Iga inimene peaks mõtlema nende teemade - elu ja surm - üle järele. Enamasti sunnib meid selleks elu ise. Teater võib seda samuti teha.”


4 kommentaari:

Helve ütles ...

Jääme hääks!, kulla Emmeliina.

Emmeliina ütles ...

jah, seda tuleb ainult endale aeg ajalt meelde tuletada.

helle ütles ...

Jääme hääks, ühinen teiega.
Ma olen viimasel ajal saanud nii palju ... teateid, olen nii hellaks tehtud.

Emmeliina ütles ...

aitäh Helle, mida rohkem me heaks olemise peale mõtleme, seda parem. Aga kuidagi palju jah tuleb neid..teateid.