Esmaspäev, 14. veebruar 2011

Olen homme parem, kui olin eile

Mu kallis branne Päevalill ei teadnud fotojahist mitte M-igi (mõhkugi noh).
Avastades kaunil laupäevasel hommikul sellise pildi minu muidu luulelises blogis , teades pildistamise kohta ja lugu, oli ta tõtt öelda hämmingus ja minu vaimne seisund pandi ilmselt tugevalt proovile. Piltilus talvepäev akna taga. Oleks siis veel et
"Ilus punane peldik. Peipsi kalda peal.
Mina ei ole käinud mitte kunagi seal."
(Hando Runnel)
aga ilusat polnud selles pildis teps mitte. Nii tirriteerisin esimesi kommentaatoreid- pildivaatajaid ja sain kohe mitu mahlakat vastukaja. Õhtul veendusin, et üks pilt pole ikka teps mitte nii paljuütlev kui sada sõna ja kirjutasin seletuskirja. Luban, et enam nii ei tee.

Olen nüüd kogemuste võrra rikkam ja tänasel sõbrapäeval tahan öelda: Rääkige st.kirjutage, sõbrad! Ja mõelge, mida te kirjutate! Sest keegi võib lugeda.

2 kommentaari:

tegelinski ütles ...

Pildi pärast pole mõtet muretseda, sest tegelikkus ja tänane päev on kohati veelgi julmem.
Lugesin 12. veebr "Päevalehest" töötute elutingimustest Kohilas.
Tsiteerin...
"...tualetiks on kuur hoovi peal, vesi tuleb teise kuuri alusest kaevust... korter hallitab ja lõhnab tugevasti selle järele... laes on suur auk, kust vesi ja lumi sisse voolab..."
Ka nii elatakse. Lastega pered. Vaesterajoon, kus seisavad uberikud majad, sõna otseses mõttes augulised.
http://www.epl.ee/artikkel/592580

Emmeliina ütles ...

aitäh viitamast, tegelinski.
olin suur dokumentaalfilmide vaataja, aga vanusega on taluvuspiir madaldunud. eriti, kui tegemist lastega.
sellepärast ei tule ma oma õpitud tööga enam meie riigis toime. jaanalind selline:( või tahaks lihtsalt kedagi nii raputada, et...