kolmapäev, 19. jaanuar 2011

Kati õpetab

...kuidas mul oleks aeg eluõhtule jääda.

/Uus generatsioon mehi peab laskma emad loomulikule eluõhtule ning mitte venitama oma lapsepõlve raugaikka, nõnda et täiskasvanuelu elamata jääb.//

Leidsin jutukese, mis tekitas mitmeid mõtteid. Tegelikult oli jutte kaks. Pikem neist teada-tuntud Õpetajate Lehes,
lühem naine. postimees.ee-s

Kiire inimesena alustasin lühemast. Pealkiri on paljutõotav: "Kõikjal kaasas käiv ämma vari lammutab abielu"
Kuna teema puudutab mind isiklikult hetkel neljakordselt, siis tõmbas ikka tõsiseks. Minu näo nimelt. Kas tõesti oleme jõudnud ajajärku, kus naised, kes jooksevad ühest suhtest teise kardavad enda kaassoolisi - vanemat generatsiooni. Sest mis muud see käsk «sina pead hülgama oma isa ja ema ja hoidma oma naise poole» on, kui mitte kartus. Kartus ja oskamatus jagada ja tahe omada.

"Õnneks" ei ole ma edukas ema, nii et tegelikult ei peaks lugu otseselt mind puudutama. Tööle ei pühendunud ma küll mitte sellepärast, et minu mees klammerdus oma ema külge, vaid ikka sellepärast, et nõukogude riigis pidid kõik naised tööl käima. Uue riigi arengul toimusid minus suured muutused ja ma tõesti pühendusin oma äri ajamisele. Mulle meeldis see tegevus.
Aga kui ma nüüd tagantjärge kuulen, et olen sellepärast üles kasvatanud "igavese emaigatsusega mehed" paneb mõtlema. Äkki tõesti?

Võib olla oleks pidanud pojad kaika ja malakaga juba noorest peast laia maailma naiste juurde kupatama, et nende täiskasvanuelu elamata ei jääks. Oleks pidanud keelduma, kui mind kutsuti küll koos matkama, rändama, muusikat ja laulu kuulama, pilte vaatama ja mis põhiline - emotsioone jagama. Nüüd kutsutakse vähem, sest elu on edasi läinud ja loomulikult jagatakse kõike eelkõige oma kalliga. Kui sõna Abikaasa tähendab eelkõige abi, siis elukaaslane on otsesõnu võttes kena sõnapaar. Kui teda st. kaaslast eluks on üks. Aga kui tekivad igasugu eksid, siis läheb juba keeruliseks. Suhtlemisega nimelt. Sest ema on ju üks, mitte eks.

Aga sellist hülgamise käsku pole mulle ette tulnud. On küll kümne käsu hulgas selline, kus mees ja naine on üks liha ja seepärast jätab mees oma isa ja ema ja hoiab naise poole. Ja olla üks tähendab muidugi seda kuni surm meid lahutab. Aga see on juba teine teema.
Veel mõtlen ma oma vana arukesega, et naine ärgu pangu leiba ühte kappi mehega, kelle ema talle ei meeldi ja mis veel hullem - lausa närvidele käib. See hoiab ära palju hilisemaid arusaamatusi.

Kas tõesti on praegune ühiskond vorpinud kalke ja isekaid naisinimesi, nii miniaid, kui ämmasid, kes oma Ego taga ajavad kasvõi mehe (poja) õnne hinnaga?
Kui nad oma ninast kaugemale ei näe, siis on nende saatus lõpetada tõesti eluõhtu kurvas üksinduses, oled sa siis kumb sa oled.

Edasi võtan lahti Õpetajate Lehe. "Mehed ja naised, lugege Piiblit"

Ikka vastandatakse ka selles jutus emasid, kes kas pühenduvad jäägitult lastele või keskenduvad tööle. Minu meelest on just see "jäägitult pühendumine" väga ohtlik, nii nagu fanatism. Ükski laps ei ole omand, ükski mees pole seda samuti. Suhtlemine ja armastus on ikka mitmepoolne. Muidu võime oma suure omamisega armsa inimese lihtsalt katki teha. Pooleks.

Ja veel sõnapaar "lahti laskma". Millegipärast kumab mulle sealt tagant laiskus mitte hoolitseda oma vanade vanemate eest. Nii hea on siis sellise sõnakõlksu taha pugeda. Eks ämmad ole ju siis head kui "nad reisivad ja loevad, loovad ja õpivad vanaemadeks" st. on varuks lapselaste hoidmisel.

Võib olla on hoopis need "helistajaämmad" poegade äraminemise hetkel segaduses ja vajaksid just miniate tuge, kiitust ja tänu, et on nii toreda mehe kasvatanud.
Aga selleks pole vaja ämma korviga kaasa tassida. Kena oleks teda ise külla kutsuda ja mitte kiivalt kardinate vahelt piiluda, et õigel ajal tuli kusututada ja mängida mängu "meid ei ole kodus". Väike šoppamise ring või kohvikukülastus "naised omavahel" ei teeks kunagi kurja, noor saab alati vanemale trendiküsimustes abiks olla. Ja kui meheema jalad enam ei kanna nii hästi kui lapsi kandes, võib ju mõne pisikese kingiga tema meelt rõõmustada. Vanu on nii kerge üllatada, sest nende keskiga jäi aega, kus tõesti midagi saada polnud. Las me siis vanuigi "oleme seda väärt" .

13 kommentaari:

tegelinski ütles ...

Elu õpetab :) Tühja sellest Katist...
ÕL artikli lugesin ka läbi, kuigi Kati eraelu eriti ei huvita. Aga suhe poja, minia ja iseendaga küll :)
Suhtes minia-ämm mängin mõttes läbi mind puudutava situatsiooni rollis "mina kui minia". Ja siis näen asju hoopis teisel tasandil kui situatsioonis "mina kui ämm". Kummaline,kui palju muudab see, mis roll sul parasjagu mängida on...

Emmeliina ütles ...

jah, küll ilm õppab, ei löö ega lükka, tavatses vanaema ütelda.
Mina ikka vaidlesin vastu, et ilm on just see kuri, kellele kõik ette jäävad. Noor olin.
Aga selles sul õigus, et alati tasub rolle pea peale pöörata.

Mul lihtsalt tegi meele kurvaks see vaatenurk. Ja muidugi see, et lugu just Õpetajate Lehes ilmus.

Bianka ütles ...

See jutt oli Katil puhtalt eks-ämmale ärapanemine. Tema hinnanguid pole mõtet puhta kullana võtta. Kuigi ämma-minia teema on läbi aegade siiski üks mitme konksuga küsimus olnud. Ega see vale pole, et on emade küljes rippuvaid poegi ja sellest tulenevaid probleeme. Arvan, et naine, kel mõistus peas (erinevalt Katist), märkab seda ohtu juba enne abiellumist ja mõtleb, kas või kuidas ta on võimeline sellega toime tulema.

Aga Kati abielu osutus veelgi lühemaks kui ma ennustasin...

Bianka ütles ...

Tahtsin veel lisada, et Kati abielu purunemises pole ämma mõtet süüdistada. Niisugusel alustel sõlmitud kooselul polnud kõrvalist abi vajagi, et see lõhki läheks. Liivaloss oli see algusest peale. Ma ei kujuta ette, et ükski ema sellist naist oma pojale tahaks. Kui poeg ise oleks õnnelik olnud, küllap siis ka ämm oleks leppinud.

Mõtisklesin edasi Emmeliina arvamusest selles küsimuses. Tegelikult on probleem laiem, kui ämma-minia suhted. Kui noored paari heidavad, siis lisandub kummagi ellu üks lisapaar vanemaid. Ja ühiselt tuleb nendega suhelda. Katsudes järgida võrdse kohtlemise põhimõtet. Kummalegi on oma vanemad lähedasemad, aga kas uue isa-emaga saadakse sama lähedaseks, on küsimus. Harva juhtub nii, et kõik kolm paari on ühtviisi kenad inimesed, ühesuguste harjumuste või huvidega. Et tahetakse ühtviisi koos aega veeta. Aga kui ämm ja minia on väga erinevad isiksused, siis on palju tahta, et miniale meeldiks kahekesi ämmaga kohvikus jutustada või tema elukogemusi kuulata. Sõbrannadeks saavad vaid sellised naised, kes muidu ka omavahel sobiksid. Kui aga ainsaks ühenduslüliks on poeg/mees, siis teeks minia kõike seda vaid kohusetundest. On see siis ämma jaoks õnn?

Sama kehtib ka väimehe-äia kohta. Kui inimesed muidu klapivad, on samasuguse ellusuhtumisega nii töösse kui peresse, siis on suhted head. Kui aga erinevad, siis tuleb kriitikat nii ühelt kui teiselt poolt. Aga miks peaks sellisel juhul vägisi püüdma tihedalt suhelda? Iseküsimus on see, kui vanemad abi vajavad. Siis on see kohustus, mida tuleb täita. Sõprust aga ei saa kohustuslikus korras harrastada.

Minia-äia ja väimehe-ämma vahel reeglina ei eeldata ega üritata sõprust, seega pole ka nii palju probleeme ega solvumisi.

Eks iga suhe on pisut isemoodi ja ühte reeglit kõigi jaoks pole. Minu arust siiski lahkuvad lapsed oma vanemate mõjusfäärist, kui nad oma pere loovad. Ja endised suhted vanema-lapse vahel, nii emotsionaalselt kui ühiste ettevõtmiste osas, ei saa jääda samaks. See ei tähenda küll suhete läbilõikamist, aga paljust seni harjunust tuleb "lahti lasta" küll.

tegelinski ütles ...

Üks mu tuttav vanem proua ütles ükskord, et ta naudib neid väheseid kordi, kui poeg millegipärast üksi koju käima tuleb. Ta hindab kõrgelt oma miniat ja armastab lapselapsi, aga need on hetked, kui poeg on lähedane just temaga. Muul ajal on kõik külalised võrdsed ja poeg kuulub teise perre.

tegelinski ütles ...

Aga jah, see ei takista neid koos ühiselt noorte perega ettevõtmast - reise, teatrikülastusi jm. Just nimelt, et sellist "ärapanemist" pole kummaltki poolt. Kõigil on oma õigused ja kohustused :)

Emmeliina ütles ...

Bianka - just mõttevahetust ma tahtsingi. Kati oli lihtsalt käivitaja.
Nii peabki nentima, et õnnelikumad on need peresuhted, kus ei teki konkurentsi ja omamissoovi ja päris õnnelikud need, kus ämmal ja minil mingi ühisosa (näiteks huvi teatri, raamatute, käsitöö vm. vastu) Siis on poeg samuti rõõmus kui ema silmist ja suust paitab kiitus: näe, millise toreda naise sa said ja vastupidi.
Kõige hullem ja enda nahal kogetu on see, kui mini hakkab valikuta ämmale kurtma kui laisk, lohakas, enesearmastaja jne. ikka tema poeg on.See mul kunagi ammu omal nahal kogetud. ja ribadeks see suhe kuluski.
ka mina ei saanud oma ämmalt-äialt kübetki kiitust, ei tublide laste kasvatamise ega mugava kodu eest. ja ega ma neid ka kiitnud. Enne kui ma sellest aru sain olid nad juba selle ilma maha jätnud.

tegelinski - see on üks ütlemata tark vanem proua.

Päevalill auuu -võta ka sõna!

Bianka ütles ...

See kiituse ja tänu ootamine tekitab minus küll veidi kummastust. Ma ei kujuta ette, et näiteks mu väimees tänaks mind, et ma olen toreda tütre kasvatanud. Taevake, ega ma tema pärast ei pingutanud. Nagu kõik emad, ikka iseenda ja oma lapse õnne nimel. Kui lapse elu on korras, siis on ka ema õnnelik. See ongi parim kiitus.

Aga kui elu pole korras, siis on üsna rumal selles ämma süüdistada. See kurtmine poja käitumise üle seda ju kaudselt on, isegi kui otsest süüdistust välja ei öelda. Lõppude lõpuks oli see tema enda valik, et ta niisuguse mehega oma elu sidus või seda rahulolematult jätkab. Tihtipeale on aga asi hoopis selles, et naine ei oska mehega ringi käia ja tema paremaid omadusi välja tuua. Pole haruldane, kui ühe naisega elades mees on laisk ja teistega mitte arvestav, aga uut naist kannab kätel ja teeb sellele kõik ette-taha ära.

Emmeliina ütles ...

Bianka - mõtlesin ikka ennast kiitjana. Mulle üldiselt meeldib oma poegade kaasasid kiita.
ja noore abielunaisena mäletan pettumust, kui ootasin meheemalt kasvõi üht ainukest head sõna. Ju mul on siis madal enesehinnang.

jah see kael peab ikka palju kandma ja pead õigesti pöörama

helle ütles ...

Kui palju on siin tarkade naiste jagatud elutõde!
Panin kõrva taha ja teen kokkuvõtte:
1. ära kunagi laida oma lapse kuuldes tema valikut/tema kaasat
2. ära kunagi eelista ega ümmarda oma last, kui sind külastab terve pere
3. ära kunagi asu pere tülis vahekohtuniku ossa, ja mis veel tähtsam - ära hoidu nähtavalt oma lapse poole(kui ka südames seda tahaksid ja teedki)
4. ole uute sugulastega kena ja viisakas - kui ka pole nö erilist lähedust tekkimas, jää ikkagi soliidseks
5. ära kritiseeri teiste kasvatatud lapse harjumusi ja põhimõtteid, kui ka leiad põhjust
6. lase oma lapsel õigel ajal iseseisvuda, ära põe, kui laps hakkab kodus aina harvem käima
7. ole nii kaua tubli ja saa iseendaga hakkama, kui vähegi võimalik

Emmeliina ütles ...

sjgelle:
4 "ära"
2 "ole"
1 "lase"

aga kiida, kallista, armasta

Hundi ulg ütles ...

Mina olen pannud tähele kahte asja:

1. Kui poeg elab veel 25 aastaselt ema juures, siis on midagi väga valesti. See mõjutab otseselt ka tulevasi peresuhteid.

2. Meie kultuurile võõras, kuid mõnedes teistes seevastu väimees mitte kunagi ei sinata oma ämma. Ning kui naiseema vastab samaga, jäävad mitmed pingelised olukorrad olemata. Ise omal nahal proovitud.

P.S. Kuna teema pisut ajendatud Katist ja kunagi nende tegelastega ka kokku puututud, siis julgen väita, et esimese punkti mõjud selles seebikas on küll olulised. Mõistmatuks jääb muidugi see, miks pesu ilmarahva jaoks nöörile riputatakse.

Emmeliina ütles ...

Aitäh hr. Hunt vastamast.
Olen sinuga päri, eriti esimese punkti osas. 25-ndaks eluaastaks peaksid koolid olema ühel pool ja elukool jätkuma. enda pere peal proovitud, et kusagil 22-23-selt hakkavad ka isade - poegade suhted mõranema.
kahjuks ei ole väimehi, kuid teietamine /mis peaaegu kõnest kadunud/ distsiplineeriks kindlasti