Reede, 28. jaanuar 2011

Omas pildis


Kuna blogimaal reegleid pole, siis korjan meeleldi üles teema, millest Tegelinski ja hr. Hunt on kirjutanud. Ikka see pildistamise ja pildimasinate lugu.

Alguseks pean teile üles tunnistama, et mina olen fotohoolik. Kõik pildid endast ja lähedastest on mul süstematiseeritud. Mida noorem nendel olen, seda vähem neid on ja seda armsamad nad tunduvad. Polnud ju viiekümnendatel maal fotograafidega priisata. Kui oli sugulane, kel mõni klõps õnnestus, siis on, mida vaadata. Suurem osa ikka hallkollased üllitised.

Muidugi võisid sattuda pikaks ajaks Tartusse haiglasse, kus tulemus kordades parem


või pealinna, kus tulemus ajastuhõnguline



Õnneks kutsuti lasteaia nääripuule piltnik ja muidugi tehti koolis klassipilte ka. Neid sakiliste servadega.

Ise-Pisiku sain kuskil 15 aastaselt, kus sõbranna aparaadiga ja tema koduses pimikus püüdsime enda tehtud klõpse paberile panna. Õnneks jäi neid mullegi peotäis, peamiselt poisse. Enda 15-ndalt sünnipäevalt. Kiletasin need koltunud krimpsus katsetised albumisse ja skännisin ka.
Keskkoolis oli mul tore klassivend, kelle hobiks fotograafia. Tänu Arnele on meenutusi mitu karbitäit. Tema oskas.

Ikka kord aastas tuli rajoonilinna fotograafile minna. Ainult selleks, et saaks teistele (eriti poistele) pildi taha kirjutada ja samade salmidega pilte vastu saada.



Järgmisena viis saatus kokku inimesega, kellele meeldis pildistada. Aparaat oli ilmselt Smena, aga koos ostsime sellise suure rohelise kasti, milles igasugu pildivalmistamise vidinaid. Aasta oli 1974.
Pilte sellest ajast on. Palju. Aga täna neid vaadates tunnen millegipärast nukrust. Kas oli meie noorus tõesti nii h(a)ull? Või on see ainult piltidel nii? Sellele vaatamata, ole sa Branne tänatud. Sinu oskusteta oleks mälus augud. Nüüd on nende asemel pildid.




Pulmapildid perekonnaseisuametis olid omaette oopus. Oli paare, kellel need praegugi sügaval lauasahtlis (kuidas minuga võidi midagi nii koledat teha) aga on ka palju õnnestumisi. Agaramad võtsid ikka lisafotograafi kaasa. Ka sealt võis tulla "üllatusi" kaotatud filmide näol. Meiega näiteks juhtus nii. Õnneks oli siis alanud slaidibuum ja nendel kujutatud kollane oli tõesti kollane ja sinine, tõesti sinine. Mida polnud teps mitte kaheksakümnendate lõpu värvifotod. Nende punase tooniga on juhtunud vist sama, mis selleaegse punase lipuga - pleekind, mis pleekind.

1981. See on parim. Fotograaf, kelle nime kahjuks ei mäleta ja kes väljamaale putkas, käis õnneks lasteaias pildistamas.

Sellepärast on tore, et paljud fotograafid must-valgeid eelistasid. Need on ja jäävad. Mõned õnneks koos kaasa antud negatiividega.



Nii need aastad läksid. Juba kogunesid albumitäied vanemate laste lasteaia -ja koolipilte. Ja siis tuli video! Oli meilgi tuttav kaameramees. Kahjuks hävitas katkine makk ja oskamatus vana lindi kvaliteedi olematuks. Võib olla saab veel mõned killud taastada. Eriti tähtsaks pean kodupidu 1988, kus 93 aastane vanaema luges: meie kiisul kriimud silmad.

Üheksakümnendate alguses juhtusin enda jaoks ajalooepisoodi. Nimelt külastas meie toidubaari välismaalane, kel kaelas aparaat, kust pilt kohe kätte. Jaa, olid ajad! Siin seal ilmusid tuttavate kodudesse väiksed seebikarbid. Värviline film sees. Ja maakonnalinna tekkisid fotoateljeed, kus siis sellest filmist pilte võluti.

Tahtsin ka. Nii väga, et 1995.a. alguses ostsime Olympose. Maksis ligi 800 eeku. Minu jaoks oli see väga suur raha. Ja sellega algas omast arust suur pildiaeg. Foto maksis algul mingi 5 eeku, film vist kuni 50.- Alles on kõik selleaegsed negatiivide read. Korralikult ümbrikutes ja pealkirjastatud. Ja kapis on albumite read. Ikka need kiledega. Ja nii aastani 2003.
Fotokas on käinud pojaga küll Saksamaal, küll Hispaanias, küll Inglismaal ja Peterburis, Soomes, Rootsis, Norras. Teenis meid nii hästi, et lebab kummutisahtlis vanaduspuhkusel koos minu esimese mobiiltelefoniga.




Digiajastu esimes katse tegin 2001 oktoobris sunniviisil sünnitushaiglas, pildistades esimest lapselast. Poja töökaameraga. No õieti püüdsin pildistada, sest ühel on peal istuvad lapsevanemad ja titte peaaegu mitte ja teisel on peal tita ja poolikud vanemad.
Teisel katsel pidin omast arust pildistama poja koori Estonias esinemas. Panin ennast sobivalt riidesse, et võimalikult proff välja näha, noh nagu need Kroonika omad. Kaamera oli suur, lisavarustusega. Unustasin ainult ühe asja. No selle, kuidas pildistada. Hiljem bussis tuli välja, et regulaator oli video peal. Naersin ja nutsin korraga ja otsustasin, et seda ma niimoodi ei jäta.
Järgmise katse sain teostada salaja. Haarasin nimelt kodust teise poja töökaamera ja äärmiselt külmal talvepäeval 2003 läksin ja pildistasin minu jaoks väga olulist maja.

Kaamera marki ei tea, kuid pea kahe aasta jooksul õnnestus mõni kord ka minul sellele küüned taha saada. Ikka nii, et automaadi peale - klõps ja valmis. Eks nad ühed väristised tulid. Aga ikkagi omad.
Lõpuks otsustati pere vaev lõpetada ja 2004 aasta jõuluks marssis poeg poodi. Ära tõi! Olympose koos lisaobjektiiviga. Maksis...no minu jaoks hiigelsumma, koos kotiga 5000 eeku. Siis algas konkurents. Mäletan järgmist suve kui reisisin läbi Soome Põhja Jäämere äärde. Pidin pildimasinaga üksinda hakkama saama. Sellepärast paningi need vanad meenutused ikka sinna Emmeliina pildistamise kohta.
Kuidas alguses kurvastasin iga ebaõnnestunud pildi pärast! Kuidas vandusin mitmeid kordi, et ei enam iial, kui ükski pilt ei õnnestunud. Alati liigutas keegi valel ajal või liigutasin ise.
Aga armsad on nad mulle, kenasti plaatidel ja kataloogides. Muidu pole minu jaoks asjal mõtet.

Sel kevadel kaotasin oma hea sõbra. Jätsin ta hooletult lauanurgale ja lihtsalt tõmbasin rihmapidi alla. Kõik. Kadu lihtne ja paras lohakale. Kuigi Elion oli ühel aastal pisikese kaamera kauba peale sokutanud ei tahtnud ma seda väikest! Tahtsin enda oma tagasi. Aga ei saanud. Pojal läks süda haledaks, ostis endale peegelkaamera ja nii tuli mulle sõbraks väikene Canon. Me alles kohaneme teineteisega.

Ma tahan, et minu pildid oleksid niisugused nagu mu jutud - kodukootud maavillased. Nad on mulle erilised seltsilised just nüüd, pikkadel talvistel üksindusõhtutel. Minu nägu, minu tegu, minu omad.

10 kommentaari:

Helve ütles ...

armas tagasivaade. täitsa Sinu tegu ja nägu. südantsoojendav.

soodoma ja gomorra ütles ...

oh, need sakilised ääred, minu lemmikud.
ja ma imetlen Sind ja teisi nende hea mälu pärast. jumala eest, ma ei tea sedagi, mis fotokas meil praegu on.

Emmeliina ütles ...

Helve - punnisin seda mitu päeva, vahepeal tahtsin juba peast visata.
soodoma - mäletan seda aparaati, mis need sakid lõikas. Mis mälusse puutub - lihtsalt, meil oli nii vähe asju :P

helle ütles ...

Lugesin suure põnevusega.
Ma olen ka tahtnud kogu elu piltidega tegelda - neid omada, albumisse sättida, allkirjastada- aga ise hakkasin pildistama alles üsna hiljuti. Täitsa algaja! Ja aparaat ka algaja oma. Tütar kinkis, sest pildistamine oli muutunud nii lihtsaks, et igaüks, isegi mina, võisin sellega hakkama saada.
"Lihtne" ei tähenda muidugi seda, et ainult klõpsa. Silma peab olema ja huvi asja vastu peab olema.
Sul on, oled väga tubli.

Emmeliina ütles ...

aitäh Helle, hea tütar sul, tabas õige kingi. Piltides on miski vägi nagu sõnaski, ega me muidu siin toimetaks

Hundi ulg ütles ...

Tore oli Sinu jutuga liikuda läbi mõne aastakümne.

tegelinski ütles ...

Mingid värvilised ümbrikud olid veel, nendega sai film Soome saadetud ja siis tulid pildid tagasi. Ikka kohe mitu filmi korraga. Mõnikord sai päris odavasti, alla 1 krooni pilt. Need ümbrikud, mis kasutamata jäid, vedelesid veel alles hiljuti mõnes sahtlinurgas, võimalik, et on seal veel praegugi. Mis firma see oli, mitte ei mäleta.
...
Aga kui piltidest rääkida, siis need varased must-valged on eriti armsad. Ja üldse, igal pildil oma lugu. Mul on pilte, mille lugu ei tea... aga asi see ise välja mõelda :) Sama siin Sinu pilte vaadates...

Linda Järve ütles ...

Väga tore lugemine. Aitäh.
Vanu pilte ja pildistamisi koos vajaliku atribuutikaga (pildimasinad ja inimesed) on ikka väga südamlik meelde tuletada. Mina olen seda oma blogis ka teinud, aga juba hulk aega tagasi. Enne seda, kui üle hulga aja fotoka ostsin ja taas pildistama hakkasin.
http://iltaka.blogspot.com/2008/05/tagasi-pildiringi-algusse.html

Emmeliina ütles ...

Hr. Hunt - kena, et kaasa liikusid

Tegelinski - tuli meelde see ümbrikute värk. Mõni veel kurtis, et midagi oli segi aetud. Rakvere firmad olid kavalad, tegid alalistele soodukaid. Mingi kolmas film tasuta jne.
Just praegu tuli meelde kunagine õudne lugu meie külas: pärast vanemate surma ja maja müüki viskas poeg albumid lihtsalt prügikasti. See paneb mõtlema oma pildikollektsiooni tuleviku üle.

Linda - olen tänu üle rõõmus ja tõttan teie lugu lugema.

helle ütles ...

Vastasin oma blogi sabas:)