Pühapäev, 26. september 2010

Pigem süüa vähem ?

Selle asemel, et kirjutada oma lemmikaasta-ajast mõtlen hoopis söögi peale. Ja tõuke selleks andis Vahur Kersna lugu
http://www.postimees.ee/?id=317397&com=1&lk=2
koos kommentaaridega.

Tean, mis räägin, sest alusmaterjal ei pärine küll Tartu Kliinikumist vaid 150 päeva jooksul kogetud Põhja Eesti Regionaalhaiglast.

Mis on siis kõige suurem viga, mis ühiskatla toiduga tehakse? Või mis on see, mida ei tehta.

Hommikutega on kõik korras. Loomulikult nendel, kes on harjunud putrusid sööma. Sellepärast ka minu nõuanne pereemadele: õpetage lapsed hommikuputrusid sööma. Mitte sellepärast, et nad haiglasse sattuma peaksid, aga sellepärast, et puder on üks ütlemata odav toit, kerge valmistada ja kiire süüa. Ja kes sellele vaatamata leivakesi-saiakesi viilutab, peale margariini, vorsti või juustulaadset ollust lisab ja nuriseb, et toit on kallis - keetku parem moose ja kompotte, mis hommikuse süsivesikute vajaduse kenasti rahuldavad. Või kui suur sügavkülm, siis pangu marjad kenasti sinna. Suhkruga üle puistatud ja krõmpsuv jõhvikas on täielik vitamiinipomm. Astelpaju ka.
Ühesõnaga moosipurk või kui haigus lubab, siis värsked või külmutatud marjad (vastavalt meie neljale aastaajale) peaksid haiglas kaasas olema. Nendega saab hommikupudru suupäraseks.

Nüüd jook. Kes ikka kodus kange kohvijooja, see ehmub algul selle kolm ühes pakikese peale, aga kuna kuuma vett piisavalt pakutakse, siis võib ju endale selle pätikohvi kruusi sees valmis vüllata. Aga tervislik see pole. Muud jooki peale külma ja kuuma vee + tee ja kohvipakike, haigla menüü ei sisalda. Sellepärast on vaja lisa hankida, sest joodava peab mõne haiguse puhul lausa paberile kirja panema.

Kaupluselettide mahlavalik võtab nõrgemanärvilisel pea valutama ja rahakotti augu. Minu meelest pole normaalne, et liitri veega segatud nn. mahla eest tuleb 15 eeku välja käia. Kasutegur ka kuidagi kahtlane. Seepärast soovitan õunaajaks koopereeruda ja leida üks tubli mahlaagregaadiga indiviid ja siis leida tädikesi, kellel õunauputus. Tulemus on kodune õunamahl. Kui veel vanaema vanaaegse nõuka aja aurutajaga sõstramahla teeb oled või sees. Kui seda võimalust pole, siis tuleks poes lugema õppida ja analüüsida - ilmselt on 200 gr. turult ostetud jõhvikatest isetehtud joogist rohkem tulu kui poemahlast. Külmkapis jahutatud piparmünditee on väga hea janukustutaja ja külm roheline tee samuti.

Toidu kõrvale joomisega on üks imelik lugu. Mõni väidab, et ei saa muidu, kui jook kõrval, teine ei tee väljagi. Minu lapsed jõid hommikuti piima ja külmal ajal kakaod või marjateesid, mina koos kaasaga kanget kohvi. No piimaga on sellised lood, et praegu parem seda teemat ei puuduta. Ja kui veel ütlen, et meie pere piim tuleb lauale laudast, siis...Lihtsalt olgu saladuskatte all lisatud, et meil on see rõõm osta piima ühistust. Koor kauba peale. Ja oma pere pudrumaterjali ostan lapsepõlvekodu talupoest, korra kuus ja palju korraga. Küll kolme vilja ja spelta nisu ja odra- ja rukki- ja nisujahu.

Nii et kui haigus lubab siis on piim jälle üks toode, mis tuleb endal kohale tarida. Või keefiir. Heal ja paremal järjel inimesed võiksid muidugi jogurteid pruukida. Eriti neid Helluse omi nagu arstid soovitavad. Millegi pärast leidub neid soovitatud tooteid haigla menüüs haruharva. Rohkem ikka neid kõige odavamaid. Minu haige lemmikuks on Nopri talus tehtud astelpajuga jogurt.

No oleme nüüd juba jutuga lõunani välja venitanud. Ja siis ta tuleb, see kurbmäng! Võib kihla vedada, kas rohekashall rasvane nn.supp, või kartul-soust-sardell -hakkliha (pihv, kalapulk) ja topsike toorest riivitud peeti või porgandit kui patsient on TAV (tavaline) või keedetult, kui pole.
Kui supp välja arvata, siis sellist toitu teeb tööl käiv pereema, kes õhtul muud ei jõua kui potitäie kartuleid koorida-keeta. Ühesõnaga minu meelest üks mõttetu söök. Keegi seda tegelikult ei taha, maitset tal pole, toiteväärtus on olematu ja raha on kulutatud. Mida siis patsiendid-kliendid lõunaks nosivad? Muidugi on neid, kes selle kõige odavama sardelli kiirelt paaki panevad ja lusikat limpsivad, aga tõesti - rohkem ikka neid, kes pärast lõunat koridori külmkapi ust kulutama hakkavad. Eks igaühe nutsakud ole seal isemoodi ja poole meetrine suitsutursk on ainult üks näide.

Tegelikult ei kujuta mina ka hästi kuidas seda suure paja suppi nii maitsmismeelt kui ka pilku nuumavaks teha. Aga mida ma tean, siis seda, et kõige kahjulikum on puljongipulber ja kuubikud ja igasugu maitsetugevdajad-teravdajad. Aga kunagise toidutare pidajana suutsime 30 liitrit seljankat valmis keeta nigu niuhti. Ikka päris kontidest tuli see puljong.
Viimasel ajal olen suur püreesüpi fänn. Ilmselt uue saumikseri pärast. Aga haiglasse läks see supp umbes selline: ahjukana kõige maitsvamatest osadest ülejäänu kees kenaks puljongiks + brokoli või lillkapsas + porgand + sibul ja mikserdatud ollusele sekka merevaigu juust.
Ega ma seda praegusaja kana eriti tõsiselt ei võta. Kuidagi kuiv teine ja ei tea millega nuumatud. Ja kas nüüd just õnnelik, kuid haigla menüüst hoitakse kana millegi pärast eemal. Minu haige armastas minu tehtud kana küll. Maitsestasin karriga, punega, kuivatatud nõgesepulbriga. Sõbrants nägi mu rohelist kana ja taktitunnet omades küsis, kas mul kogemata midagi halvaks pole läinud. Ei, see oli nõgese puru.
Kanast mitu korda olulisem on kala. Mida väiksem, seda vähem saastatum. Osta on kunst ja valmistada tüütu. Kõige parem osa kala puhul on söömine. Et praadimine mitte kõikse parem toidu valmistamise protsess pole, seega räimed vormi ja ahju. Lõhe ahju, forell ahju ja ega ma muud osanudki teha. TAV sai ka kilu, heeringat ja külmsuitsu kala.
Juurvilju tegin talvel ikka nendest külmutatud pakikestest. Kergem vastupanu, kui kaalikat koorida ja ahjus krõmpsuks küpsetada.

Haigla magustoitudesse suhtusin soojalt kuigi kohupiimakreemid olid kätteandmise kuupäevaga. Kuni kord hõbepaberi alt hallitanud kohupiim välja tuli, oli sellega ühel pool. Parem ikka ise kasvõi tavalist mannavahtu teha või kiselli või tervislikku rukkivahtu. Eriti siis kui teada sain, et haiglaköögis - söögis kisell jm. suurest pulbrikotist tulevad.
Minu haigel oli üks nõrkus ka. Selle nimi oli "jäätiseisu". Arukal kokkuleppel ja tarbimisel vedasin kohale ikka seda kõige tavalisemat st. värvitut st. valget plombiiri.

Saastatud ja hirmkallid lõunamaa puuviljad võib rahulikult poodi jätta. Ja keskenduda lapsepõlvele. See tähendab, kui on maasika aeg, siis tuleb osta ja süüa maasikaid; kui vaarika aeg, siis vaarikaid; kui mustika aeg, siis mustikaid ja sõstrate ajal sõstraid. Pohladest ja jõhvikatest saab magustoitu ja ongi juba õunte aeg. Kuid kui kõik toores on keelatud, siis on küll rahakotis auk, sest kuivatatud jõhvikate 100 gr. ikka 20 krooni maksab. Rosinad õnneks hulga odavamad.

Ja muidugi kurgid, tomatid, karulauk, murulauk, sibul ja veelkord sibul.

Õhtune söök ilmus nagu eelmisedki kenas karbis ja kell pool kuus. Suure poti risotto või riisiroog või makaronid hakklihaga või piimasupp, mille otstarbest pole ma kunagi aru saanud. Valku nüüd sellest toidust küll ei tulnud. Sellepärast pidi ikka õnnelike kodukanade munade omanikke moosima. Toompea ootas mitu päeva isiklikus kanalas, laulis ja luges kanadele luuletusi. Nii see abistamine toimuski. Poeg 3 tegi kodukandis niisamuti. Kvaliteetne liha on kallis, kuid ega seda kilode kaupa vaja pole. Kui vorsti üldse ei tarbi ja norm pool kilo nädalas, siis 60 eegu eest fileed ja talusinki saab ikka lubada. Mis saab, peab!

Lugesin nüüd selle jutu üle. Et mitte ühekülgseks jääda siis lisan, et jutt nagu Kersnalgi on pikaajalisest haiglas viibimisest.

Ma ei kujuta ette, kuidas olukorda lahendada. Ma ei kujuta ette, kuidas peaksid saama täisväärtuslikku toitu pikaajalised haiged, kelle omaksed kaugel ja need, kes ei mõista toidu tähtsust raviprotsessi osana. Selle aja jooksul nägin kuidas arukad haiged otsisid toiduabi kasvõi sugulaste tuttavatelt. ka väljapääsmatutes olukordades leidub oskuslikul tegutsemisel väljapääs.

Mõtlema paneb lugu siis kui keegi välja ütleb, et näiteks kusagil raamatupidamises on toiduainete kulu haige peale 75 krooni. Tahan arvata, et see on ikka ained + tööjõud + valmistamiskulud. Muidu on küll kuri karjas, sest 75 krooni eest toiduaineid päevas saaks seda toiduvärki küll paremini ajada. Raiskamist ja toidu narrimist pole ma kunagi sallinud. Toidu valmistamine on kogu elu olnud mu nõrgem lüli. Aga ühest olen aru saanud. Ei ole vaja palju mängida ja eksperimenteerida. Pigem süüa vähem, aga paremini.

11 kommentaari:

KR ütles ...

Haiglatoidu osas (õnneks) ei oska sõna võtta. Aga kui vaatan kooli- ja lasteaiamenüüd, siis raisatakse ikka meeletult.
Lihtsalt üks näide- kohuke. Sa annad oma lõunasöögi eelarvest ära ca 4 krooni kaloripommi eest. Selle raha eest saab suures katlas ikka päris mitu toitu kokku keeta. jne jne jne

Kuidas seda muuta? Eks meil oleks vaja oma Jamie Oliveri.
Tegelikult on meil veel isegi üsna hästi-lapsed saavad sooja toitu ja ei näri võileibu:(

Emmeliina ütles ...

võib olla koolide söök läks allamäge kui kaotati kooli köögid ja toitlustama asusid suurfirmad (meil Virumaa Suurköögid) Mida suurem katel seda lahjem lobi. Kui meil veel pojad koolis käisid siis küsisin kord klassiõpetajalt, mida lõunaks pakuti. Ta vastas, et ei käi kunagi söömas???
Aga seda kindlasti kasutatakse, et kui kuupäev kukub, siis kiirelt ette. Eks see kohuke tuleb ka toitlustajale odavalt ja ilma tööjõu kuluta kätte. Kisselliga tööd märksa rohkem.
Meil oleks vaja sellist kokasaadet, kus ei tehta "hõrgutisi" (lapselapse väljend), vaid enda toorainest ja lihtsate maitseainetega tervislikku toitu koos hinna väljatoomisega.

Bianka ütles ...

Kummaline, et mul endal küll haiglatoiduga halbu kogemusi pole. Vastupidi, mulle on see isegi meeldinud. Aga ma olen seal ka väga vähe viibinud ja seegi aeg oli ammu. Küllap on asjad muutunud. Või seoses valikute avardumisega inimeste soovid ja nõudlikkus kasvanud. Tervislikkus on muidugi omaette teema.

Minu arust umbes sama lugu on lennukitoiduga. Mõned ei jõua piisavalt seda ära kiruda. Aga mulle sobib. Ma ei pea seda ju iga päev sööma.

Helve ütles ...

mõne aasta tagune haiglakogemus
kohviga.

hommiküsöögilauas on valmis pandud klaasitäis viljakohvi rohke suhkru ja piimaga.
noor palatikaaslane tõmbab nina viltu, sest tema on harjunud kohviga "3 in 1". kui kommenteerin, et seda see ju ongi, purskab teine palatikaaslane naerdes haiglakohvi lauale.
mina joon ära. soe magus vedelik.
palatis teen päriskohvi.

Rapla haigla toidud olid maitsvad ja portsud normaalsed (vähemalt minu jaoks). Kuid kui pole harjunud, tahaks ikka vahelduseks midagi muud ka. Käisimegi korra linna peal nn pärislõunat söömas.

aga kohaliku kooli toidud on ülimaitsvad. koolil oma kokk.

toompeale ütles ...

muinasjutte rääkisin ka. :D

Emmeliina ütles ...

vaat siinsed kommenteerijad ei ole ilmselt 30 või rohkem päeva korraga haiglas viibinud ja ainult haigla toidul või üldse ettemääratud toidul pikka aega pidanud olema. Kui ikka kuu aega karbist vaatab vastu saiaviil ja üht sorti leiva tükk, siis uskuge - hakkate sepikust puudust tundma.

ilmselt oli see minu kui kirjutaja viga, et ei suutnud ennast arusaadavaks teha. nii nagu Kersnagi ei muretsenud ma niivõrd toidu söödavuse, kuivõrd hinna ja kvaliteedi suhte üle. Milleks keeta suppi, mis peale mahu midagi tervislikku ei anna ja milleks kulutada summasid jahukastme ja sardellide peale. haige ei lähe põllule kündma ega heina tegema. umbes selline oleks pidanud minu sõnum olema.
Kus siis veel kui mitte haiglas ei peaks tervisliku toitumise õpetus olema esikohal.
isiklikult ei olnud nõus uuesti kulutama 1500 eeku 10 päevase taastusravi tuusiku peale, sest toit ei sobinud. ma lihtsalt ei söö juba aastasid saia.

Eve Piibeleht ütles ...

Mind pani see lugu mõtlema hoopis sellele, et millal ma kodus midagi sellist valmistada viitsisin, mille valmiskokkamine üle poole tunni võtaks...mitte ei raatsi seda ülinappi ajakest pliidi ääres kulutada ja siis ka menüü muidugi vastav, peaaegu selle haiglatoidu sarnane.

Emmeliina ütles ...

Vabandan siiralt Bianka ja blogija ees, sest see kommentaar oli hoopis Kersna artiklisse mõeldud. vaat mis juhtub, kui teed aga copi paste.


kulla thela, vaevalt küll, sest selle värskekapsa-hakklihasupi valmistamine ja kartulite koorimine + sousti valmistamine võtab ikka rohkem aega kui külmutatud juurviljade aurutamine või kala grillimine.

Helve ütles ...

no copypasteta pealegi topelt! peaasi et kommentaar kaotsi ei lähe! :D

Eve Piibeleht ütles ...

misasi see kapsasupp on ja kartulikoorimisest ei tea ma ka midagi :D. Aga kui tõsisemalt, siis need juurviljad ja üldjuhul ka kartulid võib meie majas parem poodi jätta. Värsked ka. Nagunii lähevad komposti.
Minu elutempo juures viimasel ajal katavad söögilaua peamiselt ma toidupoodide kuumtoiduletid. Tean, et see pole tervislik. Aga asja ajab ära.

Emmeliina ütles ...

thela, jah paraku nii juhtub kiirkõnnil kõndivatega (õieti töötavatega)