laupäev, 13. märts 2010

"Külastage meid jälle!"

...trafaretne sõnakõlks, mida võib kuulda paljudes teenindusasutuses. Vana aja müüjad, uudse kõnepruugiga klienditeenindajad, kasutavad seda lauset eriti väikestes poodides, ikka veel. Olin minagi eile sellises. Tegelikult ühes oma väikelinna lemmikpoes. Mitte ainult seal müüdava sortimendi pärast, vaid just nimelt valitseva õhustiku pärast. Sisenedes lumeläguselt tänavalt tundsin viirukilõhna. Pärast vestlust sain ninale kinnitust ja tõesti...viirukitikk suitses lillepotis ja andis kahest mõtlemisainet: lõhn ninale ja tuhk lillele. Ei, tegemist pole mingi idamaastaffi müüva kauplusega. Aga sellest edaspidi. Ajan halba lõhna välja, ütles (minu silmis) noor naisterahvas, kelle välimus oli täiuseni viimistletud. Ei mingit labast glamuuri, vaid kõik oli täpselt "niikuipeab". Minu jaoks on ilus naine siis, kui ta rõhutab oma tugevaid külgi st. just sisemist koos välimisega. Tasakaal on selle nimi.
Tegin oma ostu, vahetasime tuttavlikke fraase /pole kaua näha olnud, olen olude sunnil pealinnas jne./ jäin kodubussi ootama. Selle kahekümne minuti jooksul oleks saanud kirjutada vähemalt ühe romaani a la Maire Ernits.
Sisenejaid oli seinast seina ja küsimusi ka. Miks ostis paks mees 200 grammise Amaretto ja nelipakk õlle? Ta polnud nii oma ja jutt temaga jäi lühikeseks. Miks ostis kõhn, lapsega naine, odava Bollinno veini ja võttis selle lahtiselt kätte ega pannud kotti? Kellele viis kaunis proua neli magusat ja kaks veel magusamat Tintot? Jutust oli aru saada, et maale, et vanad armastavad magusat. Tuikuv, hägusa pilguga endine ilueedi, ladus lauale paberraha - täpselt kahe suure kange õlle jagu. Ei tea, kas jätkub hommikuni? Kaks taksoga poissi (minu mõõtes), keeled parajalt pehmed, uurisid, lisaks muudele ostudele, mitu neid komme Geischa südamekujulises karbis ikka on. Arve tuli üle viiesaja ja kuna lilli polnud sai müüjatar KarlFatzeri šokolaadi omanikuks. Naistepäev oli ju, võtsid mehepojad oma hilinenud väärikuse kokku.
Aga aeg sundis bussi peale ja nii jäi oluline, mis reede õhtul peale kella viit toimuma hakkab, minu jaoks jäädvustamata. Tont teab, kui huvitavaid kujusid oleks oma kollektsiooni korjanud, kuid seekord oli niimoodi.

Igatahes lähen sinna veel. Kasvõi kohalikku reedest ajalehte küsima.

3 kommentaari:

Udo ütles ...

Mulle meeldivad inglise filmid. Nende õhkkond on selline nagu lapsepõlve turvatunde hetkedel, kui maailm on nii käegakatsutav. Ameerika filmid on nagu supermarket. Neis on küll rohkem valikut ja peeneid värke siit ja sealtpoolt. Olustik aga on kõle. Glamuurne ja suurejooneline. Kuid kõle. Nagu miski mida võiks huvi pärast vaadata, kuid elada seal küll ei tahaks.

joanamari ütles ...

sellistes poodides ma enamasti ei käi
juba selle pärast jätsin aastate eest suitsetamise maha, et tubakatooteid enamasti alko poest sai
ja kui sealt siis väljusid noogutati, et suitsetab ja nüüd on veel jooma ka hakanud;)

Emmeliina ütles ...

oo, millised uhked kommentaarid seinast seina.

V-August, mulle ka. Kirik, kõrts ja koolimaja ja külakoht. Oma paik.

Joanamari, hea. Ega silt sind muuda. Sisimas tead ju, kes oled.