Esmaspäev, 1. märts 2010

Tallinn, mu Tallinn...

...sa tornide linn, laulis kunagi keegi. Kes, ei tule meelde ja nii laul, kui laulja ei tekitanud minu jaoks mingit emotsiooni.

Nüüd, kus minu sundlinnastumine on võtnud mõõtmatud piirid (juba kuues nädal läheb) ja jaanuarist on läbi mure märtsi murtud, olen pealtnäinud palju erinevaid Tallinnaid.
Esimene, see kõige tuttavam, on Kalamaja Tallinn. Kõigepealt Balti jaam oma uuenenud kujul, sest oli rong mu lapsepõlve liikumisvahend linna tädile külla. Vanatädi elas küll veel 35 aastat tagasi Pelgulinnas, Ristiku tänaval, aga seekord ei tahtnud ma sellest rääkida. Kui ütlesin kodus, et Balti jaamas oli minu jaoks turvalisem kui Mustamäel, siis kõik imestasid. Aga tõesti, nii see kujunes. Seal kakerdati peamiselt üksi, aga Mustamäe rimide lähedus moodustab nädala lõppudel suured seltskonnad. Pudelid tulevad trollidesse kaasa ja reisisaatja on tühi koht. Aga hirmule vaatamata on hästi läinud. Kalamaja soojustamata puumajas möödusid mu selle talve kõige külmemad ööd. See maaliline asundus mõjus usaldavalt ja julgustavalt. Ta on natuke vanamoodne, lihtne ja kuidagi õige. Aga ikkagi ei tuleks ma oma rikutuselt sellise eluviisiga toime, kus hommikuks kraadiklaas 10 peal pidama jääb ja ööseks kuidagi 15-ni kerkib. Muidugi SELLE talvega. Valdavalt on meil ju soojem. Vabariigi aastapäeval aknast välja vaadates (oli oli ilus selge päikseline ilm), eelistasime siiski brannega telekaparaadi ja kohvi sinna kõrvale. Las need, kes õueigatsuses, las need lähevad rahva hulka. Ja üldse, miks nad peavad selle asjaga nii vara peale hakkama...

Õhtu oli see-eest üllatust täis. Istuda 24 veebruaril Kalamajas ja tähistada vabariigi sünnipäeva koos prantslasest õppejõu sünnipäevaga - no kas pole ainulaadne kogemus. Ja juua Viru Valge asemel prantsuse vahuveini...minuga ikka juhtub. Igatahes pani see mind järjekordselt mõtlema rahvuste paljususest ja sellest, et lõplikult otsas on see aeg, kus igat välismaalast silmadega õgisime ja võõrast keelt kuuldes ümber pöörasime. Olid ajad...

Üks Tallinn on kohe pärast Balti jaama. Minu jaoks algab see Telliskivi peatusest ja see ei meeldi mulle teps mitte. Liiga räpane, tuikuv, teistkeelne, valjuhäälne ja kilekotiline on see kant. Sõitsin trammiga üles lõppu ja siis tagasi. Aknast oli põnevam vaadata kui maapeal kõndida. Aga kevadel on Kopli liinidel huvitav. kui ikka veel mõni puumaja alles jääb.

Kuhu ma siis veel olen jõudnud? Kadriorus käisin ka. Trammiga. Maha ei tulnud. Kui õhtul brannele rääkisin, sai ta suutäie naerda. Ega ta ometi arvanud, et põdesin SELLEL talvel igatsust jää- ja lumeskulptuure näha.
Draamateatris käisin ka. Esimest korda väikses saalis. Oli nii kõrgel! Sügissonaati vaatasime. Oli nii ...no nii nagu minu meelest Bergmann seda mõtles.

Veel oli üks Tallinn, millega tutvusin. Hästi ilus uuselamute kant. Segatud väärikate individuaalidega. See oli Kose poole minna. Seal Sisekaitseakadeemia ligidal.

Üldse on mul tunne, et Tallinnal on vähemalt tuhat nägu. Polnud varem pidanud selle peale mõtlema.

Ja Lepistiku pargil on partide nägu. Igal õhtul prääksuvad teised mulle vastu. Peaasi, et saia jätkub. Ja kuulajad on nad head. Lasevad kõik mured kõrvust mööda.

5 kommentaari:

helle ütles ...

Ma vist olen mõne asja maha maganud, aga ma ei teagi, miks Sa resideerud nüüd pikemat aega Tallinnas.

Bianka ütles ...

Mina ei tunne, õigemini ei tunneta Tallinna, sest olen seal nii vähe viibinud. Kui tütar kolis Lasnamäelt Õismäele, siis tundus see viimane küll palju inimsõbralikum. Kuigi ega mul Lasnamäest ka halbu mälestusi pole (ma õhtul väljas ei käinud).

Emmeliina ütles ...

sjgelle, oled küll

Bianka, ööd on siin mustad ;P

kukupai ütles ...

Tallinnas on veelgi kauneid paiku, Nõmmele Sa ju jõudnud pole...
Aga kas ikka veel koju ei pääse? Pikaks läheb...

Anonüümne ütles ...

miks mitte:)