Reede, 5. juuni 2009

Varga peas põlegu müts!

Sjgelle omistas mulle väärt nimetuse (kuigi kaotasin just identiteedi, kurat võtku, (Rakveres Grossi poes kohvi ostes) rahakoti ja dokustaatide näol, enne Riho Sibula esinemist - olen maruvihane enda peale)

Aga ajal kui Ultima Thule laulis, et inimene pole kala uskusin teda, kaevudes koos pojaga prügikastidesse ja lootes tabada varga hingeelu.

Kogu asja juures oli imelik see, et kõik , kes mind haletseksid (inimesed nimelt) sõimasid järjekorras lollakaks. Ei saanud aru.

Segadus tekkis sellest, et soovisin veerand tundi enne kümmet õhtul, osta tops kohvi. Töötas üks neidis ja kui avastasin, et olen rahakotita ja küll kohvitopsiga, siis ei tahtnud mitte Riho Sibula kontserti manu minna , vaid ikka oma koti kättesaaamise peal olin.
Järjekorras järgmised karjusid ja alles siis kui Poeg 4 kohale jõudis sain aru: viina müügi lõpuni olid minutid.

Nii oli, et ühe vana naise mure kaotatud rahakoti ja dokumentide pärast mattus kuue lauaviina alla. Nii palju jõudis müüja teenindada karjuvaid ja sõimlevaid noori inimesi, kel loetud tunnid hingeõnnistuseni. Ja rohkemgi veel.

Kalasilmadega müüja tegi mulle selgeks elutõed, et kui olete nii saamatu ja unustate oma rahakoti tema valve all olevale letile, siis olete eluks kõlbmatu ja pole isegi tema teenindusoskusi väärt.

Kuigi letitagune oli sekundhetkel inimtühi, kui kohvitopsi järele läksin, suutis ta mulle öelda, et kolme minuti jooksul ostis kaupa x (tema meelest 100) ostjat ?

Turvakaamera selles letis oleks tundunud tehnikaimena, sest varastada pole ju midagi.

Väga vastik oli. Ja uus kogemus. Oleks see näitsik kasvõi korraks kaasa tundnud minu ebaedule küllaltki suure rahasumma kaotamise pärast ja vabandanud, et pidi üksinda ka kohvi letti teenindama, siis oleks andeksandmine olnud talutav a la vaene inimene, nii raskelt pead oma leiba teenima, aga nüüd irvitas sealt leti tagant ebaprofessionaalsus.

Loomulikult ei lähe ma enam kunagi sellesse poodi. Aga mida teha selle näitsikuga. Võib olla kasutada vanema sõnu: " küll ilm õppab".

PUUVILJADE MEEM

1. lapsepõlve maitse on komplektil praekartul munaga + võileib; nii lihtne see ongi, kuid tehtud puupliidi peal

2. a kust mina tean (mis küsimus see nüüd oligi?)

3. Nii - kui puu, siis puu

Bianka on õun, sealt "Njuutonipuust" - ahhaaa, kukun sulle pähe, sellega annan teada, mida avastad!

Toompea, tõru tamme oksalt - aega võtab, aga kord minust kasvab suur puu

Thela -kindel kastan, alati kaasas.

Sjegellele, veelkord kummardus sellise tiitli eest. Ega ikka igapäev öelda, et oled kui kirss, ilus tumepunane kui vein.
Ja eestimaisel Pirnipuul on väga ilusad õied!

16 kommentaari:

Bianka ütles ...

Vaene sina! Nii raha kui dokumendid, topelt jama. Ma ise olen pangakaarti paar korda poodi unustanud, aga siiski kätte saanud. Mobiilist olen kaks korda ilma jäänud.

Poemüüja suhtumine on küll vastik. Nagu räägitakse, Grossi poes makstakse müüjatele nii vähe palka kui võimalik ja sellega kaasneb kehv teenindus. Aga ikkagi, inimlik kaastunne ei tohiks nii jäägitult kadunud olla.

helle ütles ...

Sul on mitu aktiivset blogi. Kirjutasin oma kommentaari ühte teise.
Siinkohal tunnen Sulle sügavalt kaasa. Varga ohver olla on kirjeldamatult vastik. Olen kord elus jäänud ilma terve kuu palgast (siis maksti seda sulas, see oli vene aeg, sada aastat tagasi). Rahakott varastati ära elektrirongis. Olin noor ja ei teadnud ma siis, mida edasi teha. Õnneks tegid töökaaslased korjanduse või laenasid, enam ei mäleta. Suurem jama on igasuguste dokumentidega, nende ajamine on tülikas.

helle ütles ...

NB! Siin on päev ja kell õiged!!!

Anonüümne ütles ...

Ega igaühelt varastata, ju tõmbasid millegagi varga ligi.Räägitakse, et vargad haistavad ihnuskoid õhust.Sul selline klähviva koera aura.

Kaamos ütles ...

Vargus on vastik, selle ohvrina on tunne, nagu oleks midagi limast ja räpast ohvrit riivanud.
Anonüümik on selle lögase pläraka pisike saba.
Väkk.

Bianka ütles ...

Õnnitlen, Emmeliina, said ka esimese (?) anonüümse nätaka blogis ära. Nagu öeldakse, et nii vilets sa ka pole, et kedagi vihale ei aja!

Bianka ütles ...

Eks ma läksin ka natuke sabinasse nii arulageda anonüümse kommentaari peale, et unustasin öelda põhilise. Kulla Emmeliina, sa tead, mida tuleb sellistega teha. Kui ei mäleta, loe ÜSK-i juhiseid... ja siis esimese asjana tee ära, mis vaja ja see ongi unustatud!

toompeale ütles ...

anonüümsele - kui julged klähvida, siis tee seda oma nime all või pea suu!

päevalill ütles ...

Sellised uudised siis päikselisel esmaspäeval.tuttav tunne,paar päeva tagasi õnneliku lõpuga sama lugu-armas lapselapseke oli mu rahakoti kiiresti ja märkamatult enda käekotti poetanud,mina jõudsin nutta,leides rõõmustasime koos ja läksime järgmisele bussile.Aga see lahmimine,et kellelt varastatakse-ei praegusel ajal enam kehti.varastati ka minu tuttavalt perelt,kus pereisa karumõõtu maadleja,sama tugev ka sõnades,ümberkaudu tuntud ja tunnustatud.Koer ja lapsedki isa suust kukkunud.
Sulle,Emmeliina-suvi siiski alguses,tuleb veel päikest ja rõõmu.Eks need linnapäevad vihmased olidki(et viinamarjad ka hapud...)

iibis ütles ...

Tean täpselt, kui vastik lugu.

Minult endalt on kah varastatud. Olin väikeses "kodulähedal poes", kaasas toona aastane tütar ja kelk. Ise lapseootel veel kah. Kuidas täpselt sealt poeletilt see kadus (avastasin kodus) ja mis teed pidi dokumendid sealt kahe poisikluti käe läbi leituna (tänavat maast, prügikasti kõrvalt nende sõnutisi) tee minu ukse taha leidsid, on teadmata. Ilma jäin terve kuu elamisrahast, nahast rahakotist enesest ning parandusse viimist ootavast käekellast.

Ju siis kah keegi haistis õhust...

Emmeliina ütles ...

mõtlesin algselt panna postituse argieluks, aga sündmus na tavatu, selleks saigi esiblogis eksponeeritud.
Ja mul on tõeliselt hea meel, et mul niipalju blogisõpru - kaasatundjaid ja mõistjaid on. Aitäh teile!

nüüd aga muust. anonüümse kommentaar ilmus kahtlaselt samal ajal, kui mu üks brannedest oma kodus blogi luges. Oh ei, tema muidugi mitte, sest ta ei oska arvutit käivitadagi. aga abiks oli talle õetütar, kellega meil oli kunagine konflikt. see neidid läks pärast gümnaasiumi kõrgkooli õppima ja palus minult mitu korda, et teeksin tema eest mõned kirjatükid. vastasin niimoodi, et sõbrannat aitasin, kuna see käis tööl ja tahtis ikkagi kõrgkooli diplomit, mis aitas teda kandideerimisel. samal ajal teadsin sõbranna nõrku, aga ka väga tugevaid külgi. Aga tema, noor inimene, kelle ainsaks ülesandeks on õppimine, peaks ikka ise sellega toime tulema. Eks sealt see meievaheline hõõrumine algas. See paneb alust arvata, et kui sõbranna palus tal minu blogi üles otsida kasutas ta seda kuritahtlikult. Kahjuks pole poistel aega muukimisega tegelda. Aga arvan, et saame ikka teada. ise ka tahaks. Sest see inimene, kes mind ei tunne ei ütle ju "sul klähviva koera aura" Aga selle tüdruku ema tegeleb palju vaimse värgiga. Kuid muidugi, mine tea.

Olen täna väga uimane, sest seoses külmaga nõrgad kohad valutavad rohkem. Tohter siis määraski mingi uue rohu. Oleksin vist täna terve päeva maganud, kuid ajasin ennast ikka arvuti taha, sest tobe on kui päev ja öö sassi lähevad.

Aga sellest vargusest võiks kasu lõigata ja meemi teha.
Näiteks minu kõige õnnelikuma lõpuga ja kõige õnnetum vargus.
kellele vihm sobib, andke minna.

Emmeliina ütles ...

nüüd jälle kell õige!
minu meelest läheb ta õhtul nn. lolliks

toompeale ütles ...

oh, Emmeliina, tänan Sind tammetõru tiitli eest!
hm..., oleks ehk aeg paigale jääda ja puuks kasvada...


aga Sa oled ikka vahva: teeme varguste meemi!
ega dokumendid kuskilt välja ei ilmunud? mõnikord juhtub ka niisuguseid asju!

Emmeliina ütles ...

ei veel põle dokumendipoegagi st. IT kaarti.tegelikult kontrollin kella. minul 21.29

Bianka ütles ...

Emmeliina, siin oli sul kell õige, vale oli teises blogis minu arust.

toompeale ütles ...

vaata toompeale blogisse.