Reede, 12. juuni 2009

Järg

Uskumatu,aga tõsi. Täna pärastlõunal võtsin vastu telefonikõne pangast. Teadsin, et mu uus pangakaart tulekul ja ootasin märguannet. Asi oli aga hoopis muus. Mulle anti teada, et keegi hea inimene oli pangakontorisse toonud leitud rahakoti. Pangakontorisse, sest sees pangakaart. Lõime ruttu autole hääled sisse ja padavai linna poole. Ja seal ta oligi. Minu armas pruun nahkne, kõige väiksem (mul neid mitu) rahakotike. Kaks kaarti sees. Isegi eelmise päeva poetšekk ka alles. Muidugi raha mitte, kuigi sendiseeme oli jäetud. Mis kõige kummalisem: hirmsad vihmailmad polnud kotile ega seesolevale nädala jooksul mingisugust mõju avaldanud. Panganäitsik ei osanud kahjuks vastata mulle nii olulisele küsimusele: kes leidis ja kust leiti. Sel hetkel olevat palju rahvast olnud. Nii sai mu identiteet jälle tõestatud, sest kahjustamata IT kaart lebas kenasti vanas kotis. Aga millegipärast pole ma rahul. Ise ka ei tea miks. Ilmselt oleksin ikka tahtnud loo järge teada, et kuhu see kott nädalaks ennast peitis.

Ja kas tuttava selgeltnägija öeldu: ära otsi, ära kiirusta - ta tuleb sinu juurde mööda tavatut teed - läkski täide??

6 kommentaari:

Eve Piibeleht ütles ...

Oi, kui hea lõpp halval lool...rahast on muidugi kahju, aga see dokumentide-kaartide taastamine oleks ka paras peavalu olnud, olen selle kadalipu kord läbi käinud.

HelveL ütles ...

Sul läks tõesti hästi, et dokumendid tagasi said.

Kus rahakott end nädalakese peitis, küllap see jääbki teadmata.
Ja vaevalt panganeiugi teadis, kes rahakoti sinna tõi.

Meilegi pistetakse klaasiprao vahelt mõnikord rahakotte koos dokumentidega luugile, kusjuures tooja kaob kärmelt.
Siis me otsime dokumentide järgi omanikku, helistame ja kui kord omanik järgi suvatseb tulla, saame veel riielda, et miks raha oleme ära võtnud.

Bianka ütles ...

Ega leidjal olegi erilist soovi ennast tutvustada, sest kergesti võidakse arvata, et ta ise on kuidagi vargusega seotud. Nii et las ta jääda, oli kuidas oli.

Tore, et tagasi said dokumendid, hulk jama jäi ära. Ja edaspidi lubame ikka hoolikamad olla, eksju! Mina küll luban, kui midagi niisugust on juhtunud. Aga eks see lubadus kipub ununema...

helle ütles ...

Hea uudis!

Emmeliina ütles ...

nii ta läks ja ju siis pidi minema.

See oli mu elu esimene rahakotikadumine ja elamusi jätkub pikaks ajaks.

Loomulikult hea, et IT kaardi tegemisega ootasin, aga mul oli pass varuks.

Hoolikam, ikka hoolikam, kuis muidu ja lubadus endale vähem kotte vahetada ja harjumuspärasest kõrvale kalduda. Oh vanadus!

joanamari ütles ...

vanadusega pole siin miskit pistmist
ma ei pidanud end 40neslt küll mingiks vanavanaks
silma alt haihtus mu muhv kogu mu varandusega
ja keegi oli siis dokumendid prügikasti kaanele puistanud
keegi otsis auto dokumentide järgi välja mu isa aadressi ja tahtis ka tagasi toomise eest vaevatasu ,aga mu isa naaber ütles, et ärgu lootku midagi
käratas, et dokumendid siia ja muidu kutsub politsei
nii pääsesin minagi vaid ehmatusega
kas need paberid nüüd nädala aega või rohkem kuskil eksisid, enam tagantjärgi ei mäleta, aga ehmatus on siiani meeles
kõik kreemid, kingad, pildid, rahakott, võtmed
need jäid muidugi kaduma...