Kolmapäev, 15. aprill 2009

Palun tükike kevadet

Pildi autor Poeg 3 2005 kevadel


Kui seisad peegli ees morni näoga ja loodad, et see teine seal sulle vastu naeratab, siis võidki ootama jääda.

Saime jälle elult õppetunni. Selleks tuli ringi koguneda ja meievanuse jutte ja laule kuulata. Nime ma ei ütle, pole temaga nii hea tuttav, et luba küsida. See esimene mõttetera pärineb sellelt õhtult.

Isiklikult olen küllaltki optimistlik tüüp, kuid olemuselt rohkem kui terake sarkastiline. See tähendab salvavpilkeline. Ma ei tea, on see mu isikuomadus või enesekaitse. "Abi kaasa" nimetab seda teiste inimeste, loomulikult ainult temaga seotult, mõnitamiseks, mis on veel hullem, sest sellega seostub häbistamine. Juba keska ajal sain sildi selga, et oskan ilusa näoga inetusi rääkida. Sellest olen üle saanud. Ma lihtsalt enam ei räägi enam nii palju. Ühesõnaga, oma loomult olen paha inimene, kellel on õnnestunud paljud ära petta. Paras neile.

Aga ega ma sellest tahtnud rääkida, vaid hoopis meie ümarlauast. Algselt tundus nii naljakas ja isegi totakas, kui omavanune "tädi" kitarr kaenlas, tuleb mulle elust rääkima. Aga mida kaugemale jutt läks, seda olulisem ta tundus. See inimene tõepoolest uskus oma sõnu ja veendumusi. Uskus armastust oma mehe ja laste vastu ja headuse võimu kurjuse üle. Kuldses keskeas " ullikesi" pole just palju, rohkem ikka need rohurohelised või muldvanad, kes sellist juttu räägivad. Või siis "elusõnalised" oma õnne kuulutamas. Ühel hetkel hakkasin ma häbenema.

Ise pidin veel õnnepisikut kandma, mille sain mõttetalgutelt nakkuse teel!
Ise pidin veel head hunti toitma ja nüüd istun ja irvitan.
Pärast panin endale diagnoosi EES (Eesti Esi Skeptik)
Ravi alustamiseks lubasin hakata jälle psühholoogidesse paremini suhtuma.
Teise lubadusena loobun kreedost "maailm on üks pasameri ja mina üksi lilleke selle sees".


Reaalse tegevusena õpin mantrat " Sina tänamatu põrsas, vaata mis sul kõik olemas on ja tunne sellest rõõmu" ja kordan seda x korda päeva jooksul.
Lõpetan igasuguse võrdlemise!

12 kommentaari:

Bianka ütles ...

See kevad tuleb kuidagi raskelt. Ma olen nagu väsinud ootamast, et millal ometi... Ja kui ta siis juba kohal on, ei märkagi rõõmustada. Peeglisse ei taha praegu tõesti vaadata. Ei naeratust ega muud meeldivat sealt vastu ei vaata.

Selle õnnepisiku osas jäin minagi sinu peale lootma. Et äkki suudad meilegi õpetada, mis te seal mõttetalgul välja mõtlete.

Raske on leida tasakaalu sarkasmi ja optimismi vahel. Kord tundub maailm nii- kord naasugust suhtumist väärt olevat. Ma kardan veelgi rohkem ükskõiksuse võidukäiku. Kui miski ei rõõmusta ega aja sarkastiliseks. Seegi aeg võib tulla (vanuse poolest, ma mõtlen).

Emmeliina ütles ...

oi, hoidku selle ükskõiksuse eest!
neid ajatuid, eatuid, näota (näotuid) naisi kohtan iga päev küll bussides, küll Säästumarketis.

tegelinski ütles ...

Parajates annustes irooniat ei lase vaimul närtsida :P

Emmeliina ütles ...

ooojaaa

päevalill ütles ...

Mina,tänamatu põrsas...Täna siis kordan mantrat lausa mustvalgel,eile aga sain seda puhastavat mõtet soovitada tuttavatelegi.
Lisan veel,et see küpses keskeas tädi,kes polegi laulja, teeb seda nii,et ei jäta ükskõikseks isegi minu "muusikakriitilist" abikaasat.
Nii ootamatult hea külma kevade ilusamaks muutmise õhtu oli.

Emmeliina ütles ...

oo, Päevalill ka arvutis!
Nii me seda nakkust siis lehvitame :)))

joanamari ütles ...

selle ükskõiksuse kohta inimeste hulgas on meil üks nali
läksin kunagi mõne aasta eest oma teismelise tütrega suurde linna, et teda kooli, linnna ja kõigega tuttavaks teha
sõidame linnaliinibussis ja muigame
üks küsib teiselt, kas sina näed mis mina näen
maha minnes ütleb mu tütar , et need inimesed seal bussis olid SELLISTE nägudega
vihaste , kurjade, ükskõiksete...

Emmeliina ütles ...

Joanamari, olen nõus, sellepärast mu Tallinnas elav poeg auto ostistki :P

Mul alati, kui pealinnas käin, olukord kus minu poole pöördutakse inglise keeles
??
Vist selline näoga inimese nägu peas :))

toompeale ütles ...

mul sama lugu, ikka inglise keelne pöördumine ennekõike!

joanamari ütles ...

pidime kohtuma kunagi aastate eest mingi meesterahvaga, kes ei tundnud mind ega mu austraallasest sugulast
ta teadis, et tuleb see välismaalasest naisterahvas väikeste lastega raekoja platsi ja mina läksin selle naisterahvaga kaasa
ja see mees arvas, et välismaalane olen mina,
kes ma olen alati hambad laiali, tol korral enda õmmeldud originaalne kleit seljas ja laps rihmadega kõhu peal;)

Emmeliina ütles ...

ju me selle pärast blogimaailmaski üksteist leidsime, et näod peas :DDD

Anonüümne ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.