Rutiin ja selle puudumine

 Kõige raskem ja ometi kõige vajalikul sõna on minu jaoks  "RUTIIN". Ma vajan seda oma igapäevaelus toimetulekuks ja ometi ajab selle olemasolu või mis veel hullem, segi paiskamine, tõtt öelda segaseks ja ärevaks. Võtame mõne näite: Kuna tean, et pean kodust välja astuma viis minutit enne poolt kaheksat, et lühikesel teejupil ohutult kulgeda ning hetkeks ka loodusele pilk heita, jokutan ma ometi see viis minutit arvuti ees. Lisaks sellele on varavalges  häiritud mu uni, sest aju tegeleb oodatava koolipäevaga. Isegi probleem "mida selga panna" on sel talvel eriti aktuaalne, sest taevast võib iga päev tulla erinevaid üllatusi ja maa pealt ka. Ja mina hakkan ennast kohe halvasti tundma, kui rõivas minuga suhestuda ei taha. Ärevuse varjutamiseks olen ma suuteline näiteks kella viie ajal "Silda" vaatama hakata. Aga võrdlemisi pool seitse olen ma rutiini läinud ja siis käivad asjad tavaradu pidi: Kohvivesi, kiirpesu, hommikumantlis arvuti ette, FB ja blogide kiirülevaade. Ah jaa, surmakuulutused ka! Siis riide, nägu pähe ja teele.

Koolis ajavad mind ärevaks kahe hommiku testimised (mis siis saab, kui äkki olengi) ja igasugu ootamatused, millest hullem on väikeklassi õpilaste haigestumine. Kui lapsi ainult kaks ja mõlemad puuduvad, siis tuleb leida tegevust, et mitte nüriks muutuda. Muuseas, olen mõttetöös isegi armsa kolleegiga eriarvamuste vahetamisel kokku põrganud. Vaat, mida teeb rutiinist välja minek: tõmbad lihtsalt ammumõeldud teema käima ja saad teada, et kolleeg ei mõtle üldse nagu sina. Ja tundus teine veel tore inimene olema :P. Muidugi saab asi klaaritud, ma lihtsalt olen selline armas inimene. Või juhtub mõni ühistunni õpetaja rivist väljas olema (praegusel ajal juhtub seda sageli). Siis tuleb lisaks ärevuses lastele enne endale seletada ja selleks ei pruugi aega jätkuga. Aga need pisikesed indikaatorid tabavad seitsmenda meelega, et õps pole tema ise. Nu saab siis kella kaheks tööpäev läbi ja lõpupunkt viib mind bussile ning linna. Mõned küsivad, et kuidas ma iga päev viitsin. Vot see ongi rutiin. Vahest tulen tagasi tunni pärast, vahest hulgun rohkem, aga see on juba seotud "süüa, ruttu süüa" ületamisega. Mis mind siis linnas võib närvi ajada. Ausalt, ootamatud kohtumised, sest ei oska seisukohta võtta, kas rääkida või mitte rääkida ja kui rääkida, siis mida rääkida. Need vanade naiste kaks-kolm-neli või viisnurgad on päris ohtlik ämblikuvõrk ja kui sind kärbsena sinna püütakse, siis välja ei saa. Eks õhtul telefonis kuuled, kas ütlesid midagi ülearu. 

Kella nelja paiku tuppa põgenemise hetk on hunnitu. Kodu, kallis segamini kodu! Ja kallis armas võimalikult lai kodukleit! Ja söök ning väike lõdvestusjook! Söögi valin niisuguse, et saaks kohe taldrikule panna. Tean küll, et arvuti ees ei tohi süüa, aga ma söön ju arvuti taga. Poole tunni pärast ma praktiliselt tukun. Ning veeren diivani poole. 

Ärkan kuue paiku (kui just ei tule vahepeal telefoni ärevuskutsungit). Ja vaat siis algab jama aeg. Segamini kodu ei tundu üldse nii kallis ja manustatud toidu kogus läks sujuvalt üle kõhu täitmisest nautimiseks. Nüüd peaks kellegagi kokku leppima ja väikese õuetiiru tegema. Alati saab selle taha pugeda, et pole kedagi ja enamasti pole ka. Siis jääb armas lai kodukleit selga ning algab õhtu koos kõige suurema sõbraga s.t televiisoriga ja lohutustoiduga. Ja telefoniga. See peaks ju väga tore olema, aga millegipärast ei nuuma vaimu ega toida füüsist. Aga vaatamata ka ei saa jätta. 

Kümne-poole üheteistkümne paiku lülitan tehnika välja ja püüan leida häid mõtteid ja palvetada. Et vähemalt hommikul viieni unenägusid tellida saaks. Ilusaid, põnevaid! Alati see ei õnnestu. Kahjuks! Mõnikord on õnnestunud järelund teha. Poole seitsmeni, et siis ärevalt ärgata: kas olen sisse maganud!

No on olnud mõned helged õhtud. Eriti kui sind vanade aegade mälestuseks sõbranna hubasesse majja kutsutakse. Ja kui veini valab mees. Mis sest, et sõbranna oma. Või isetekitatud Tallinna käik vaheajal. Või vaheajal võimalus oma kodus brannet võõrustada. Kahjuks on vaheajast vaheaega seitse koolinädalat. Tänasest kolm ja pool, õpilased teavad.

Aga nädalavahetused on ju vabad, hüüan endale. Musta südametunnistusega võideldes võitlesin ennast reede õhtuks vabaks. Lihtsalt juba teist nädalavahetust sõidan ema juurde laupäeval. Näed, juba selle trükkimise ajal ärevus kasvab. Varsti lähen, joon kohvi ära jm. rutiinid. Bussi aegadest kinnipidamine on jälle üks ärevuse tekitaja. Sest busse kaks. Kui ma juba teel olen ja alev paistma hakkab pole häda midagi. Autoinimesed ei saa sellest aru, aga mina ei pea ka hommikuti lumehangest autot taga otsima. Nüüd aga on aeg lõpetada. Hüvasti maa, nägemiseni kosmos.

Täna on imelik õhtu

 

Loomulikult tungib läbi tuisuse akna igikestev  "Tuisk on kolmandat päeva" ( Jüri Üdi/ Juhan Viiding, 1971)

Järgmisena tuksub mälus "Tuisk jookseb võidu tuisuga, ei teineteisest mööda saa: üksteise ette tõttavad, üksteist nad maha jätavad" (Juhan Liiv, 1910)

Selle luuletuse salmiga pidin tükk otsimistööd tegema. Teadsin, et kusagil olin teda näinud. Kaua otsitud : (Karl Ristikivi, Varjumäng, 1951)

..ja tagatalve halli tuisu trotsiks, 

ma mõtlen kevadeid, mis mööda läinud.

Jalg lumes nagu vanu jälgi otsiks, 

kui keegi, kes on unes kodus käinud.

Kuna lugulaul pidi tulema tuisust, siis jäid ära kaunid luuletused-lemmikud nagu Villem Grünthal Ridala ja Hendrik Visnapuu.

Lõpetan oma otsingud. Sellest luuletusest pole mul peas ühtegi rida, tean ainult, et ta on olemas ja pean luulekogust abi otsima. (Jüri Üdi/ Juhan Viiding)

on õhtu jaanuar kõik teed on umbes

on külm ja võõraid toone sinu jumes

paks mets ja meie lähme umbes

kuid siis näe sääl üks televiisor lumes

ekraan on hele mererand ja palmid

paar suvilat ja mõned limusiinid

siis vahetuvad pildid nende all ka salmid

ja mul ükskõik njuujorgid varnad viinid

sa kangestud ja vaatad üksisilmi

ma kisun kätest sind ja rebin jalust

sa seisad keset lund ja vaatad filmi

ei hooli käed ei jalad külmavalust

sa jääd kesk lund ja mina põgenen

ma põgenen ja sina jääd kesk lund

tuisk katab sind ja virvendavat pilti

te näete kevadeni ühte und

Täna on imelik õhtu...

Õhtud on meil pikad ja pimedad

 

Alguses oli üks noor, lasteta tüdruk, kelle jaoks ülikooli latt liiga kõrge ja kes pärast aastast õpetaja-ametit maabus lasteaias. Kohtas see endine tüdruk pärast pikki pikki aastaid lapsepõlvekodu poes vanemat naisterahvast, kes teda kõnetas: olete ju ikka Mati kasvataja, ma hääle järgi tundsin? (no mis teha selle häälega). Sõelun häbenedes Matisid...Siis järgneb lugu: teate, alati, kui ma Matile õhtul järgi tulin olin valmis jälle kõige hullemaks, no et mis ta korda saatis või millega ta toime ei tulnud. Senikaua, kui tööle tulite teie. Vaatasite rõõmsalt mulle otsa ja rääkisite kui tore poiss Mati on ja mida ta kõik õppis ja mida saab veel juurde õppida. Läksin koju ja tundsin üksinda poega kasvatades suurt rõõmu. Oehh, kas ma tõesti tegin seda? 20 aastasena ja endal veel lapsi polnud. Tuvastades lõpuks selle Mati selgus, et temast tubli töömees saanud. 

Teise Mati päästmine. 1975.a. töötati välja kolekole programm millega kontrolliti laste koolivalmidust. Ühesõnaga kasvataja lülitas stopperi sisse ja laps pidi lugema teatud arv sõnu (vist) minuti jooksul. Kui ei lugenud, siis ootas teda nn. lollide kool. (andestust, aga nii öeldi) No meie Mati oli pisike, aeglane ja kogelev poiss, kes tõepoolest kuue-seitsme  aastaselt lugeda ei osanud. Veerimine oleks veel asja päästnud, aga tähelepanu keskpunktis olles hakkas kogelema. Eks ma siis petsin, sest ei kujutanud ette, et väikselt Matilt võetakse ära tema emaga seotud turvatunne ja ta topitakse rajooni teise otsa internaati. Mis sellest Matist saanud on, ma ei tea. Tema emale oleks võib olla isegi Mati internaat kergendus olnud, lapsi tuli tal riburada juurde.

Täna mõtisklen hinnangute andmise teemal ja süda ei saa rahu. Väikese inimese eluks-õppekavaks või muuks valmisoleku hindamiseks kasutame eelkõige enda ja ühiskonna headuse-kurjuse-moraali mõõdupuud. Kas margapuud, mis põhineb kangi tasakaalustamisel, nagu paljud kaalud.  Margapuu kangi õlad pole püsivad, et tasakaalustada seda vihtide kaalu muutmisega, vaid margapuul on püsiva pikkusega kang, mille ühes otsas on püsiva kaaluga vasturaskus. Kaalutav raskus tasakaalustatakse hoopis kangi õlgade muutmisega toetuspunkti nihutades. Kaaluühikud on märgitud kangile.  (vikipeedia ja praktikas vanaema margapuu) 

Eesmärk on kaal saada tasakaalu. Margapuu on tasakaalus siis kui mõlemal poolel on jõumomendid võrdsed.

Inglismaal ja mujal on teistsuguseid kaale mille toetuspunk on kangil fikseeritud ja kaalutava raskuse asukoht ka, aga kang tasakaalustatakse vasturaskuse nihutamise teel. (ka vikipeedia, ilma vanaema margapuuta)

Lõpuks tahaks luuletust, ma ei tahtnud seda, aga see tuli iseenesest. Hakkan täiesti vanaks jääma, kui juba Rimmel meelde tuleb.

Et elame - teiste suutmine.

Suur suutmine-teiste muutmine.

Suurim suutmine - enda muutmine. 

Päris nõukogude :)

Asi läheb veel hullemaks:

Kes meeldida tahab, peab roomama

"jah" öeldes "ei" peab mõtlema, 

mis teine tahab, peab tegema,

peab ahelaid kandma ja -  tänama! (Juhan Liiv)

Luuletus jätkub veel kurvemalt, aga jätan vahele...

Ja lõpuks leidsin otsitava!

Ma annan endast alati parima. Kui eluterve pohhuist andis endast alati parima ja ikka läks pekki, aga ta ei ärritunud ega tundnud ennast sitasti, siis on see juba pool võitu! 

See, mida sa parajasti anda saad, sõltub olukorrast, ümbritsevast keskkonnast ja sinu seisundist. Igal momendil on sinu parim erinev. See on teistmoodi, kui sa oled haige või terve. See on teistmoodi, kui sa oled väsinud või täies energias. see võib sõltuda isegi ilmast, ruumist kus viibid ja seltskonnast. Ometigi saad sa igas olukorras anda endast parima! Siis oled vaba kahetsusest ja süütundest! 

Aitäh Tom Valsberg autogrammi ja pühenduse eest: Elu on lill, kasta teda oma naeratusega!

Aitäh poeg Günter! Näpunäited stressivabaks eluks peavad raamatuvirnas ühed kõige ülemised olema.